:format(webp)/nginx/o/2024/10/14/16418759t1haa2e.jpg)
1898. aastal terroriseerisid kaks lõvi Keenias raudteetööliste laagrit, tappes seal vähemalt 28 inimest. Need kurikuulsad Tsavo inimsööjad lasti lõpuks maha ja nende säilmed on nüüd vaatamiseks välja pandud Chicago loodusmuuseumis. Uus geeniuuring on aga paljastanud sünge loo, millest räägivad nende lõvide hambad.
Need Tsavo lõvid on olnud surnud juba üle sajandi, kuid teadlased õpivad neist ikka veel. Lõvid andsid ainest 1996. aasta filmile «The Ghost and the Darkness», mille peaosades mängisid Michael Douglas ja Val Kilmer. Eriti huvipakkuvaks on osutunud lõvide hambaaukudest leitud juuksekarvad. Huvitaval kombel võib halb hammaste seisund selgitada, miks mõned lõvid hakkavad inimesi murdma. Ühtlasi on lugu suurepärane näide sellest, kuidas uued tehnoloogiad võivad anda uut teavet ajalooliste juhtumite kohta ning täiendada muuseumide eksponaatide pakutavat teadmistebaasi.
Illinoisi ülikooli teadlane Ripan Malhi selgitab, et biotehnoloogiate edenedes avanevad ootamatud teadmiste allikad, antud juhul genoomika, mida saab kasutada mineviku mõistmiseks. «Meie tulemused annavad teavet lõvide ökoloogia ja toitumisharjumuste kohta ning koloniseerimise mõjust elule ja maale selles Aafrika piirkonnas,» ütles Malhi.
Malhi ja tema kolleegid töötasid välja meetodi, mis võimaldas neil koguda ja analüüsida juustes säilinud DNAd, et rekonstrueerida nende kurikuulsate lõvide toitumisharjumusi. Nad uurisid üksikasjalikult lõvide kihvadelt leitud mikrokahjustusi, kus olid säilinud saakloomade karvad.
/nginx/o/2024/10/14/16418781t1h79e4.jpg)
Teadlased ekstraheerisid juuksekarvadest DNA ja kuigi see polnud täiuslik, andis see piisavalt teavet, et saada ülevaade liikidest, kes lõvide toidulauale kuulusid. Tulemused kinnitasid lõvide inimsööja staatust, kuna lisaks teistele loomadele leiti ka inimese DNA. Toidulauale kuulusid veel kaelkirjakud, veised, gnuud ja sebrad.
Kuigi lõvide kurikuulus inimeste murdmine ja söömine oli teada, pakkus gnuude avastamine nende menüüs teadlastele üllatuse. Gnuud ei oleks pidanud sellel alal kohalikud olema. «See viitab sellele, et Tsavo lõvid võisid rännata kaugemale, kui varem arvati, või et gnuud viibisid tollal Tsavo piirkonnas,» selgitas Alida de Flamingh Illinoisi ülikoolist. Lähim gnuude karjatamisala asus üle 80 kilomeetri kaugusel Tsavo-Athi jõgede ristumiskohast, kus lõvid 1898. aastal tapeti.
/nginx/o/2024/10/14/16418899t1h93b8.png)
Teadlased ei ole Tsavo lõvide uurimist veel lõpetanud. Järgmine samm on uurida veelgi põhjalikumalt leitud karvaproove, millega loodetakse eristada lõvide toitumisharjumusi. See mitte ainult ei näita genoomiuuringute potentsiaali, vaid võib anda uusi teadmisi ajalooliste inimeste ja lõvide konfliktide kohta, mida saab rakendada ka vanemate eksponaatide uurimisel.
«Seda metoodikat saab potentsiaalselt kasutada ka vanemate kiskjate murdunud hammastest leitud karvade uurimiseks, ulatudes sadade kuni tuhandete aastate taha,» lisas Malhi. «See avab uue mineviku uurimissuuna.»
Uuring avaldati ajakirjas Current Biology
Lõvide terror ja ehitustööde seiskumine
Tsavo jõe äärde, kus 1898. aastal ehitati raudteesilda Uganda ja India ookeani ühendamiseks Kilindini sadama kaudu, rajati mitmeid laagripaiku, kus elas tuhandeid töölisi, peamiselt Indiast. Kahe inimsööja lõvi tegevus kestis kokku üheksa kuud, mille jooksul nad öösiti laagreid ründasid, lohistasid ohvreid telkidest välja ja sõid nad ära.
Lõvid said surma kolonelleitnant John Henry Pattersoni käe läbi, kes hiljem kirjutas oma kogemustest raamatu «The Man-eaters of Tsavo».
Kuigi rünnakutes oli paarikuune vahe, hakkasid sarnased rünnakud aset leidma ka lähedalasuvates asulates. Kui lõvid rünnakutega jätkasid, muutusid need intensiivsemaks, laagrisse tungiti peaaegu iga päev. Töölised püüdsid ehitada kaitsvaid tarasid ja süüdata lõkkeid, kuid see lõvisid eemal ei suutnud hoida. Nad hüppasid üle või pugesid okastaradest läbi. Patterson märkis, et algul ründas laagrit üks lõvi korraga, kuid hiljem nad muutusid julgemaks ja ründasid koos, kummalgi ohver käes.
Rünnakute sagenedes põgenesid sajad töötajad, mis peatas raudteesilla ehituse. Koloniaalvõimud sekkusid ja saatsid kohale relvastatud sepoyde rühma, kuid rünnakud jätkusid.
Jahi lõpp ja lõvide surm
Patterson püüdis lõvisid korduvalt lõksu püüda ja varitseda, kuid esialgu ebaõnnestunult. Lõpuks, pärast mitmeid katseid, õnnestus tal esimene lõvi maha lasta 9. detsembril 1898. Lõvi oli 2,95 meetrit pikk ja surnukeha transportimiseks oli vaja kaheksat meest. Teine lõvi lasti maha 20 päeva hiljem. Pattersoni sõnul tuli esimese lõvi tapmiseks kasutada suurekaliibrilist vintpüssi, mille kuul tabas lõvi tagajalga. Hiljem järgnes uus kuul, mis tungis lõvi südamesse. Teise lõvi tapmiseks läks vaja üheksat kuuli, millest kuus tabasid.
/nginx/o/2024/10/14/16418772t1hdaf4.jpg)
Ellujääjad ja lõvide pärand
Lõpuks naasid ehitustöölised ning raudteesild valmis veebruaris 1899. Tapetute täpne arv on vaieldav. Kuigi Patterson väitis, et ohvreid oli 135, on hilisemad uuringud pakkunud välja, et tegelik arv võis olla 28–31 inimest. Siiski märkisid mõned allikad, et Patterson viitas peamiselt India töötajatele ning Aafrika ohvreid ei dokumenteeritud täpselt.
Pärast lõvide surma kasutas Patterson nende nahkasid oma kodus vaibana. 1924. aastal müüs ta need Chicago loodusmuuseumile 5000 dollari eest. Kuigi nahad olid kehvas seisukorras, restaureeriti need ja lõvid on nüüd muuseumis püsiekspositsioonis koos nende koljudega.
/nginx/o/2024/10/14/16418770t1h957c.jpg)
Moodsad teadusuuringud ja teooriad inimese söömise kohta
2001. aasta uuring, mis vaatas üle põhjused, miks lõvid inimesi ründasid, viitas, et algsed ohvrite arvud on tõenäoliselt liialdatud. Isotoopide analüüs Tsavo lõvide luukollageenist ja juustekeratiinist näitas, et esimene lõvi võis süüa umbes 10,5 ja teine 24,2 inimest. Uuring viitas siiski, et lõvid võisid kokku tappa kuni 72 inimest.
2002. aastal tehti uus DNA-uuring, mis paljastas lõvide hammaste vahel juuksematerjali, mis viitas sellele, et lisaks inimestele toitusid lõvid sebradest, antiloopidest, veistest ja gnuudest. See viitab sellele, et lõvid vahetasid oma toitumisharjumusi, süües vaheldumisi oma looduslikku saaki ja inimesi. Siiani jääb selgusetuks, kas lõvid hakkasid inimesi jahtima seetõttu, et ühel neist oli kahjustunud hammas.
Teadlased on pakkunud erinevaid teooriaid lõvide käitumise kohta. Mõned usuvad, et 1898. aasta karjataud Aafrikas hävitas nende loomuliku saagi, sundides lõvisid otsima teisi toiduallikaid, sealhulgas inimesi. Teised on viidanud võimalusele, et lõvid olid harjunud leidma surnud inimesi orjakaravanide radadelt, mis läbisid Tsavo piirkonda. Üks teooria, mida toetas ka 2017. aasta uuring, viitab sellele, et üks lõvi kannatas hambajuure infektsiooni all, mis muutis loodusliku saagi jahtimise raskemaks.
Need uuringud näitavad, et lõvid võisid inimesi süüa viimase võimalusena, kuna neil oli raske loomulikke saakloomi tappa.
Allikas: IFLScience
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)