Miks küll me üheskoos haigutame - ja mitte ainult inimesed

Kooshaigutamise põhjusi on mitmeid aga pigem on põhjust ettevaatlik olla, kui keegi teiega koos haigutama ei hakka. Foto: Marek Strandberg Dall-E tehisaru abil

Pärast rikkalikku lõunasööki tööl satud koos kolleegidega koosolekule. Kõigepealt hakkab haigutama üks kolleeg, siis teine ja lõpuks jõuab järg sinuni. Miks see juhtub? Haigutamine on universaalne nähtus, mida täheldatakse paljudel selgroogsetel liikidel – alates huntidest kuni papagoideni ja loomulikult inimesteni. Kuid miks me kipume haigutama, kui näeme, et keegi teine seda teeb?

Haigutamise esinemine väga erinevatel liikidel viitab sellele, et tegemist on vajaliku ellujäämismehhanismiga. Mis on aga selle tegelik eesmärk? Ükskõik, kas see on seotud aju hapnikuga varustamise, kehatemperatuuri reguleerimise või sotsiaalsete signaalide andmisega, on teadlaskond pakkunud välja mitmeid hüpoteese.

Üldlevinud idee, et haigutamine suurendab aju hapnikuga varustatust, ei ole kinnitust leidnud. Teine teooria väidab, et haigutamine aitab tähelepanu säilitada, kuid ka selle kohta puudub teaduslik konsensus.

Küll aga on selge haigutamise seos meie ööpäevase rütmiga – bioloogilise kellaga. Enamik haigutusi toimub puhkeseisundis, tavaliselt ärkamise ja magamajäämise faasis. Täpsemalt esineb haigutamist just siis, kui keha on vähem erksas olekus, näiteks pärast söögikorda, kui keha tegeleb toidu seedimisega.

Haigutamine kui suhtlusvahend?

Kuigi haigutamise põhjused pole täielikult selged, on selle «nakkav» olemus viimas oluliste teaduslike avastusteni nii bioloogia kui ka sotsiaalpsühholoogia valdkondades.

Haigutamine võib mängida olulist rolli sotsiaalsetes interaktsioonides, nagu on täheldatud jaanalindudel, kes kasutavad haigutamist grupikäitumise sünkroniseerimiseks. Nagu inimestelgi, haigutavad nad sageli siis, kui nad liiguvad ärkvelolekust puhkeseisundisse või vastupidi. Seega võib haigutamine olla signaal, mis näitab tegevuse või valvsuse muutust, aidates tagada, et kõik rühma liikmed on samaaegselt kas ärkvel või puhkeseisundis. See suurendab kollektiivset turvalisust ja hoiab rütmi ühtlasena.

Ent haigutuse nakkavus on peamiselt inimeste omadus, välja arvatud mõned liigid, näiteks šimpansid ja teatud liiki makaak (lion monkey). See eripära toetab ideed, et inimeste haigutamine on lisaks füsioloogilisele funktsioonile ka mitteverbaalne suhtlusvahend. Peamine hüpotees on, et haigutamine aitab sünkroniseerida rühmakäitumist, sarnaselt jaanalindudele.

Haigutamisega seotud aju osad hõlmavad piirkondi, mis vastutavad jäljendamise ja empaatia eest, mida aktiveerivad peegelneuronid (mirror neurons). Need neuronid aktiveeruvad, kui jälgime teiste tegevusi – näiteks kui laps jälgib vanemat jalanõusid jalga panemas. Teatud ajupiirkonnad, mis on seotud haigutamise nakkavusega, kuuluvad närvivõrkudesse, mis on seotud empaatia ja sotsiaalse suhtlusega.

Kas haigutamisele on eelsoodumus?

Empaatia mängib olulist rolli nakkava haigutamise vastuvõtlikkuses. Inimesed, kellel on sotsiaalsed häired, näiteks autism või skisofreenia, on teiste haigutamisele vähem vastuvõtlikud. Uurimused on isegi näidanud, et välised tegurid, nagu hingamismuster ja kehatemperatuur, võivad vastavalt vähendada või suurendada haigutamise nakkavust.

See tähelepanek tugevdab ideed, et nakkavuse tajumine võib olla liialdatud, kuna uuringud hõlmavad sageli üksikisikute jälgimist rühmades. See dünaamika võib mõjutada täheldatud haigutamise sagedust, viidates sellele, et ei pruugi olla ainult haigutuse nägemine, mis reaktsiooni esile kutsub, vaid pigem grupi kohalolek ja vastastikused suhted.

Seega, kui leiad end kolleegi haigutusele pärast lõunat kaasa haigutamas, ei pruugi sind mõjutada tema haigutamine. Pigem võib selle sünkroonse reaktsiooni põhjustada ühine kontekst – antud juhul rikkalik lõunasöök, mis aktiveerib kollektiivse reaktsiooni.

Allikas: The Conversation