Moderniseerumisaja öine linn meelitas põnevuse ja salapäraga

Moodne linn on keerukas ja mitmekülgne nähtus. Mõistmaks selle tähendust süvitsi, tuleb tegeleda ka teemadega, millele uurijad tavapäraselt suuremat tähelepanu ei osuta. Üks selline on linnaöö.

Moderniseerumisajal ehk ajajärgul 19. sajandi lõpust teise maailmasõja alguseni oli öösel avalikus linnaruumis märksa vähem inimesi ja liikumist kui praeguses, kuid mõningad ametimehed viibisid seal ka alaliselt. Domineerisid laternasüütaja-öövaht (hiljem ainult laternasüütaja rollis), politseinik, voorimees ja taksojuht. Muidugi oli öiseid ametimehi veel, nt mustusevedajad ehk sibid ehk öökastimehed ja valvurid, ent nende osa ei olnud kaugeltki võrreldav eelmainitute omaga. Kõiki nelja ametimeest kohtas ka väiksemates asulates, kuid ennekõike seostusid nad just linnaga. Seetõttu oli neil väga tähtis osa selles, kuidas inimesed linna tajusid ja kasutasid. Kui politseitöö välja jätta, on nimetatud ametimeestest suhteliselt vähe teada, mistõttu on tegu tänuväärse uurimisobjektiga.

Need ametid osutavad ööajal esile kerkivale vajadusele valgustuse, korra ja sõiduvõimaluste järele. Korda ja transporti on tulnud tagada vanadest aegadest peale. Õigupoolest ka linnavalgustust, kuid gaasi- ja elektrivalgus ning mootorsõidukid seostuvad tehnilise progressi ja modernsusega.

Lülitudes öistele rütmidele

Päeva ja ööd on pikka aega nähtud vastandatuvatena. Selle mõõdet annab hästi edasi tõik, et ööpäeva kahe osa või ajarežiimi vahele asetus ühest režiimist väljajuhatav ja teise režiimi sissejuhatav vaheaeg, mida nimetatakse videvikuks (ka eha või hämarik). Piirina öö ja päeva vahel andis see märku, et päevane asjalikkus ja tegutsemine peab loovutama koha rahule ja eripärastele sotsiaalsuse vormidele, mis tööajal polnud võimalikud. Niisiis pihustus osa päeval kehtivatest piiridest öö tulekul, kuid ööajalgi olid oma piirid, millest oli arukas kinni pidada.

Veel 20. sajandi esimesel poolel olid maagilisele mõtlemisele omased hoiakud ühiskonnas endiselt tugevalt esil. Need avalduvad ennekõike öö tajumisena liminaalsena, sest pimeduses ähmastus ühtlasi piir argise ja üleloomuliku vahel. Ilmekalt on seda edasi andnud 1914. aastal sündinud meremehest koduloolane Jegard Kõmmus: „Eks minu noorpõlve ajal oli veel igasuguseid kodukäijaid, tonte ja kotermanne ning nende eest tuli ennast hoida. Pimedas liikudes ma väga kartlik ei olnud, aga seda mäletan küll, et sügisestel kottpimedatel öödel, kui oli vaja kuskil käia, siis selja taha vaadata eriti ei julgenud. Siis oleks kindlasti midagi kahtlast juhtunud nägema, tondijutud kütsid fantaasia üles. Ja kui kodutoa välisuksest hakkasin sisse minema, siis tegin viimased sammud kiirustades, et tont või mõni teine paharet mind hõlmast tagasi ei jõuaks tirida«. Sellest mälestuskillust aimub päris hästi, mil viisil on tavapärased piirid laienenud: öö sunnib peale oma reeglid ja toob esile selle, mis päevavalguses on peidus. Sestap oli öö loomuldasa ohtlik.

Teisalt on just linn kui muutuse ja uuenemise keskus traditsioonilise mõtteviisi hääbumise tallermaa. Juba 19. sajandil koliti maalt hulganisti linna, et leida paremat äraelamist. On paratamatu, et maalt kaasa toodud arusaamad, väärtused ja elulaad teisenesid linnakeskkonnas kiiresti. Linnas oli tehisvalgus ja piisavalt teisi inimesi, et hoida tagasi seda, mis ei kuulu argise, kontrollitava ja seega ka turvalise inimelu juurde, mistõttu linlasel polnud enam põhjust peljata üleloomulikku, vaid ainult omasugust ehk teist inimest.

Oma lakkamatu sagimise ning tänava- ja sisevalgusega tähendab linn ühtlasi päeva pikenemist, laienemist, tungimist öösse. Endine kolmikjaotus päev, videvik ja öö ei toimi enam ning eelmodernne tasakaal öö ja päeva rütmide vahel paratamatult häirub, mis jätab jälje linnaelaniku psüühele.

Niimoodi valgustatud vaateaknad aitasid muuta ka tänavaid valgusrikkamaks. Elu- ja ärihoone Tallinnas Vene tänaval. Foto: EAM FK 2185

Selleks et aduda, milliseid tagajärgi toob kaasa eelmainitud tasakaalu kadu, heitkem pilk indiviidi tunnetusvälja avardumisele ja tugevnemisele öösel. Öö teeb nähtavaks ülevaima kõigest, mida visuaalselt aistida saab: tähistaeva. Astronoomiaajakirjanik Stuart Clark on kirjutanud: „Enamikku inimestest, kes tähistaevast vaatlevad, valdavad rahu ja aukartus ning sageli tunnetavad nad iseenda tähtsusetust. Toona said tähistaevast veel üsna hästi jälgida ka linlased, kes öösel majaseinte vahelt välja astusid. Taeva nägemine toimis päästikuna, mis võis vallandada mõlemad Clarki osunduses hõlmatud tajud, sest teatud juhtudel aitab tähistaevas tõepoolest tunnetada oma kohta ja piire ning mingis mõttes end uuesti üles ehitada. On rikastav kogemus vaadelda öötaevast, sest nagu on märkinud aja- ja kultuuriloolane Richard Tarnas, avab see ligipääsu transtsendentsile, sügavusele ja mitmekesisusele, kuna päikese tõttu on päeval vaid üks valgus, sellal kui öösel pääsevad esile eri laadi valgused, tähed, planeedid ja reaalsused. Taevassevaat justkui lülitab sisse solaarse teadlikkuse, mille tagajärjel tekib tervikutaju ja mõtteline ühendumine anima mundi»ga [maailma hingusega], millel on palju tähenduskeskusi.

Kuid teisalt võib tähistaeva vaatlemine süvendada rõhuvat väiksustunnet, mis leiab jätku päevaaja karmis tegelikkuses, kui tööle ruttav inimene tabab end mõttelt, et linn ja eriti vabrik oma võimsate seadmete ja inimmassidega teda võimatuseni rõhuvad. Nii nagu kirjanduses seda palju kordi ilmekalt kujutatud on, saab vabrikus ka töölisest hammasrattake, mille käik sõltub teistest samasugustest, mis kokku moodustavad hoomamatu ja peatamatu tehnilise süsteemi.

Korratuse ja korra võitlus

Kui saabub hämarus ja tööaeg hakkab lõppema, on töölise energiavarud ammendunud ja neurasteenilised ehk närvidega seotud tajud ja tunnetused saavutanud kõrgpunkti. Öö toob oodatud rahu ja vabanemise, vähemalt peaks ta seda tegema. Aga linn – see modernsuse ja ebaloomulikkuse kants, mis näib puhuti sarnanevat elava ja isegi tegevusvõimeka organismiga – ei taha anda inimest päris vabaks ka öösel, nii et viimasel ei ole mahti tähistaevasse vaadatagi (Tallinnas ei olnud see 1930. aastate teisel poolel tehistvalguse leviku tõttu igal pool enam võimalikki). Üha enam päevaga sarnanev linnaöö saadab välja ahvatlevaid signaale ja kutsub inimeses esile nietzschelikus mõttes dionüüsilise elemendi, mis päevavalguses alati varju jääb või varju jäetakse. See teistmoodi vabaks andmine, unustamine, minnalaskmine, põgenemine ja rahu otsimine avaldub kõrtsi- ja pidutsemiskultuuris ning tingib uute sotsiaalsete kihistuste tekke. Need kihistused hõlmavad nn sotsiaalset marginaaliat, millest osa jääb paratamatult dionüüsilistele tungidele alla ja hakkab juhinduma päevaste rütmide asemel öistest. Neist – sõltlastest, homo novus«test, huligaanidest, hasartmängureist, prostituutidest, lõbusaist üliõpilasist, tööpõlgureist, kodutuist jt – saab lahutamatu ja tähtis osa linnaööst.

Kui linnaööst räägitakse, siis enamasti just kõnealuse kihistuse kaudu, mis omakorda märgib selle defineerivat sisu. Kuna sõjaeelses Eesti Vabariigis seostus pimedus huligaansuse ja kriminaalsusega, tuleneb siit ka põhjus, miks muutus üha olulisemaks politsei roll. Relvastatud kordnikud ei vaadanud mitte ainult seaduste ja määruste täitmise, avaliku korra ja liikluse järele, vaid võisid kahtluse korral sisse astuda ka asutustesse. Pikka aega rakendati avalikus ruumis nn alalisi politseiposte, ent 1930. aastate teisel poolel mindi tasapisi üle liikuvatele postidele (patrullid).

Helid ja lõhnad

Öö võimaldab jõuda suuremale teadlikkusele iseendast, oma kehalisusest, aga ka lähikeskkonnast, sest kui päevane rütm asendub öisega, tühjeneb linn segavast mürast. Muidugi, helimaastik ei ole enam nii rikkalik kui päevaajal, kuid seevastu pääsevad üksikhelid tugevamini esile. Munakivisillutisel kajavad selgelt vastu möödujate sammud, hobuste kabjaplagin ja hobusõidukite rataste nagin või kolin; hiljem ka mootorimüra suurematel tänavatel. Kuna 19. sajandil kasutati troskadel metallrattaid, võis kolin kõrvadele lausa haiget teha. Olukord paranes sajandivahetusel, kui hakkasid levima kummirehvid. Talvel sõitsid voorimehed väikeste saanidega, millel olid kaunilt helisevad kellukesed või kuljused, neile sekundeeris sõidukijalaste kigin ja kriuksumine lumel. Seal, kus leidub lõbustusasutusi, on sageli kuulda kisa-kära ja laulu. Karl Ast Rumor on ööle iseloomuliku helina eristanud plekksiltide klõbinat. Selliseid detaile päevaajal üldiselt tähele ei pane.

Öösel aktiveeruvad ka loomad. Tänavatel piiksuvad vaevukuuldavalt toitu otsivad närilised. Kaugele kajab koerte haukumine ja kasside räuglemine. Neile sekundeerivad häälekaimad metsloomade seas. 19. sajandil oli äärelinnas talvekülmaga vahel igal ööl kuulda hundi ulgumist. Tallinna metsastel äärealadel võis võsavillemit mõnikord kuulda veel 1930. aastatel.

Viimane, kõiki inimesi puudutav heli öö ja päeva vahel on vabrikukorstna kume vile, mis kella viie-kuue ajal annab märku tööpäeva algusest. Loomulikkus, mille öö esile tõi, peab tegema teed kellaajale, vabrikutööle, eesmärgistatud liikumisele, tehnitsistlikule korrale ja distsipliinile. Kui inimesed pöörduvad tööle, võib väljas olla veel pime. Samuti siis, kui nad töölt tulevad. Kojuminekust teatab taas vabrikuvile.

Ka lõhnu on öösel vähem kui päeval: peamiselt seotud tööstuse ja mehaanikaga. Üksikud mööduvad autod tekitavad vingugaasi-, õli- ja bensiinilõhna, mis jääb kauaks õhku rippuma ja levib üsna kaugele. Samamoodi võib vabrikute ja uue päeva hakul tööd alustavate äride ja asutuste ümber hõljuda eripäraseid aroome, näiteks pagaritöökodade juures saialõhna ja kõrtside juures vast mitte nii meeldivat kõrtsihõngu.

Öine vaade Tartu Kivisillalt. Foto: AM N 5631:1624

Päeva- ja ööaja eristus

Päeva ja öö range eristamine ei kadunud ka omariikluse ajal, kuigi selle alus ei olnud enam päris sama mis varem. Öö- ja päevaajaga ümberkäimine on praktiline ja selgelt määratud ühiskondliku kokkuleppega: päeval tuleb teha tööd ja öösel sellest välja puhata. Napp aeg öö ja päeva vahel kulub enamasti kodusteks toimetusteks. Rahvusvaheliste töökorralduse konventsioonide järgi peetakse öiseks puhkeajaks vahemikku kella kümnest õhtul viieni hommikul või kella üheteistkümnest õhtul kuueni hommikul.

Seejuures on aga huvitav, et kuigi iga päev kirjutati ajalehtedes öörahu rikkumistest, ei olnud öörahu ometigi sundmäärustega selgelt tagatud. Kui 1930. aastatel hakati rääkima vajadusest asjaomased normid kehtestada, võeti seda teatud ringkondades kui isikuvabaduse piiramist.

Eespool oli juttu, et igal ööl liikus linnas ka selliseid ametimehi, kelle retked piirdusid tavaliselt käiguga töökoha ja kodu vahel, mistõttu ei olnud nad avalikus ruumis kuigi nähtavad. Ka nende arv oli piiratud, sest Eesti Vabariigis oli öine töötamine rangelt reglementeeritud. Seda võis teha vaid ametis, mis kuulus vastavasse nimekirja, mida täiendati vajadust mööda (trükitööline, ajakirjanik jms). Osas linnades oli lubatud ühekordne öötöö (kaheksa tundi) suurte pühade eel. Seda, et öö-töökorrast kinni peetaks, jälgis politsei.

Kahe iseseisvuskümnendi ajal olid öötöökeeluga eriti hädas pagarid, sest värskeid küpsetisi oli vaja juba hommikul. Osa pagariärisid proovis keelust mööda hiilida, aga kuna neid pisteliselt kontrolliti, riskisid äriomanikud karistusega. Nad kaitsesid end väitega, et tegu on ettevalmistava tööga, ja päristöö algab lubatud ajal. 1933. aastal palus pagarite ühing määrata öötöökeelu seaduse rikkumise eest suuremaid karistusi (50–300 krooni), et saada lahti neist, kes seadust järjekindlalt ignoreerisid. Kummatigi ei lõpetanud karmistatud nõuded rikkumisi.

Riho Paramonov (1987) on kultuuriloolane, üks ERM-i näituse „Kellele kuulub öö?» kuraatoreid.

Lugu ilmus ajakirja Horisont august-september numbris.