Põhjamere sügavuses on kummalised kraatrid – loe, kuidas need sinna tekkisid

Foto: MBARI

Arktika ookeani jääkülm sügavik on osutunud palju dünaamilisemaks, kui varem arvati. Kanadas Beauforti meres avastasid teadlased merepõhjast hiiglaslikud kraatrid, millest mõned on suuremad kui jalgpalliväljakud. See avastus näitab, et kauged polaaralade ookeanid pole sugugi staatilised, sügavkülmunud keskkonnad, vaid pidevas muutumises.

2010.–2022. aastal tehtud uuringu käigus avastati kokku 65 äsja tekkinud kraatrit, millest suurim oli võrreldav terve kuuekorruseliste hoonetega kaetud kvartaliga. Nende kraatrite sees on leitud jää- ja settekogumeid, mis on teadlastele tekitanud uusi küsimusi püsijää kohta.

Varem arvati, et igikelts tekkis selles piirkonnas viimase jääaja lõpus, umbes 11 000 aastat tagasi, kui merevesi tõusis ja kattis Arktika mandrilava iidse jääkatte alla. Kuid värske uurimus viitab sellele, et lugu pole nii lihtne.

Uues ekspeditsioonis kasutasid teadlased veealuseid roboteid, et koguda proove äsja tekkinud suurte merepõhja kraatrite jäävormidest. Isotoopanalüüs näitas, et jää oli moodustunud tänapäeva tingimustes, mitte muistsete kliimamuutuste ajal.

MBARI moodsat veealust tehnoloogiat kasutades dokumenteerib rahvusvaheline uurimisrühm dünaamilisi protsesse, mis kujundavad merepõhja Põhja-Jäämeres. Foto: MBARI

See jää tekib protsessis, kus sügavamal asuvad iidsed merealused jääkihid sulavad, mille tagajärjel tekib kergelt soolane põhjavesi. See vesi tõuseb pinnale, vajub tagasi ja külmub uuesti jääks. Jää hoitakse külmunud olekus temperatuuril -1,4 °C niikaua, kuni tsükkel uuesti algab. Seega on jää pideva sulamise ja uuesti külmumise tulemus.

Monterey lahe akvaariumi uurimisinstituudi (MBARI) geoloog ja uuringu juhtivautori Charlie Paulli sõnul näitab uuring, et igikeltsa jää tekib ja laguneb aktiivselt merepõhja lähedal laialdasel alal, luues dünaamilise veealuse maastiku, kus on tohutud vajuvad kraatrid ja suured jääkuplid, mis on kaetud setetega.

Täiendav uuring MBARI merepõhja kaardistavate veealuste robotsõidukitega näitab Kanada Beauforti mere mandrilava servas ainulaadset maastikku, sealhulgas massiivsete kraatrite ja suurte kuplite pidevat moodustumist. Foto: Eve Lundsten © 2022 MBARI

Need leiud lükkavad ümber seni levinud arusaamad, mille kohaselt oli merealune jääkiht jäänuk viimasest jääajast. Nüüd on selge, et igikeltsa jää mitte ainult ei lagune, vaid tekib merepõhjas aktiivselt ka tänapäeval.

Uuring viitab sellele, et igikeltsa võib Arktika mandrilaval olla palju rohkem, kui varem arvati, kuna nüüd tuvastatud jääkiht oli tavapäraste meetoditega märkamatuks jäänud.

Veelgi olulisem on see, et avastused kinnitavad, et Arktika ookeani sügavikud on pidevas muutumises, mitte kinnine keskkond, mis peaks olema muutumatuna seisnud tuhandeid aastaid. Teadlased usuvad, et see teadmine peaks muutma inimkonna tulevast suhtumist Arktikasse ja sellega seotud tegevustesse, sest merepõhja pidev muutumine toob kaasa uusi riske ja võimalusi, eriti kui temperatuurid Arktikas jätkuvalt tõusevad ja merejää taandub.

Uus uuring avaldati ajakirjas Journal of Geophysical Research: Earth Surface.

Allikad: iflscience.com ja mbari.org