Kas kosmosest saab «metsik lääs» või suudame kokku leppida? Eestis käinud kosmoseõiguse ekspert selgitab, mis ootab ees

Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldoga kohtunud kosmoseõiguse asjatundja ja ESA siseteenuste direktor Marco Ferrazzani (paremal) peab Eestis loodavat kosmoseseadust oluliseks sammuks edasi, et me saaks tarmukalt kosmost avastada ning ei tekiks määramatust ja segadust, kui Eesti ettevõtted plaanivad koduplaneedilt kaugemale minna. Foto: Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium

Euroopa kosmoseagentuuri (ESA) pikaajaline õigusnõunik ja nüüdne siseteenuste direktor Marco Ferrazzani käis sel nädalal Eestis vaatamas, kuidas läheb siin ühe moodsaima kosmoseseaduse vastuvõtmine ning jagas selgitusi, milliseks võib kujuneda lähiaja kosmosevõidujooks: kas ummisjalu vallutamiseks, nagu juhtus «metsikus läänes» või on võimalik planeedi elanikel ikkagi rahulikult kokku leppida, et kõik läheks tsiviliseeritult ning ainult teaduse ja inimese hüvanguks.

Kosmosevaldkond areneb praegu lausa kosmiliselt kiiresti ja nii nagu vajas pea 80 aastat tagasi lennuliiklus esimesi kindlamaid kokkuleppeid, nii on samasugune vajadus tekkinud planeedi ümber toimuva reguleerimiseks.

ESA pikaajaline õigusnõunik ja sel aastal siseteenuste direktorina ametisse astunud Dr. Marco Ferrazzani on olnud selle arengu juures juba aastakümneid. Ta jagab intervjuus oma kogemusi ja mõtteid kosmose seadusandluse keerukusest ja sellest, mis võib meid oodata tulevikus: ega ometi mitte uus suur ummisjalu võidujooks hinnalistele kosmoseressurssidele ja maadejagamine?

Millised on olnud seni suurimad väljakutsed kosmoseõiguse valdkonnas nende aastakümnete jooksul?

Hariduse ja ameti poolest olin ma alguses jurist oma kodumaal Itaalias, kuid siis tulin 1988. aastal tööle Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) peakorterisse.

Seega olen pikalt olnud ESA kosmoseprogrammide juures, mis on väga erilised. Olen seotud sellega, kuidas me kosmosega tegeleme ja kuidas korraldame oma ühiseid jõupingutusi kosmosesse minekuks.

Mis on kõige suuremad väljakutsed ja kõige põnevamad hetked? Ilmselt need, kui suudame veenda Euroopa valitsusi ühiselt tegutsema ja koostööd tegema kosmosemissioonidel.

Näiteks uue satelliitide konstellatsiooni loomine, mis jälgib Maa atmosfääri ja keskkonda, või Euroopa positsioneerimissüsteemi Galileo loomine või Euroopa lennundussüsteemide arendamine on olnud olulised hetked ajaloos.

Minu töö kõige intensiivsemad hetked on aga siis, kui koostan lepinguid, mis panevad näiteks kõik Euroopa riigid investeerima mitme miljardi euro väärtuses järgmise kaheksa kuni kümne aasta jooksul suurde satelliidiprogrammi.

Ja muidugi on need hetked keerulised, sest kõigil on oma huvid, mida nad soovivad kaitsta.

Samal ajal on meil aga ühine eesmärk — luua midagi uut ja innovaatilist, mis on suunatud Euroopa teaduse ja teadmiste edendamisele. Nii et suurim põnevus ja rahulolu tekivad just siis, kui lõpuks suudan koostada vastava leppe.

Ja liikmesriikide esindajad, nagu näiteks täna Eesti kosmosevaldkonna juht Paul Liias, kellega kohtusin, kiidavad selle koos rahaliste kohustuste, ajakava ja eesmärkidega heaks.

Olen seda oma karjääri jooksul mitmeid kordi teinud ja näinud ning see pakub suurt rahulolu, et Euroopa teeb koostööd.

Mis on viimastel aastatel läinud teistmoodi, kas selles valdkonnas on toimunud nüüd palju muudatusi?

Jah, kosmoses toimuvad pidevalt muutused ja see ongi väga põnev. Olen aastate jooksul näinud palju erinevaid programme ja ka erinevaid viise nende täitmiseks.

Olen märganud näiteks seda, et avalike investeeringute kõrvale on järjest rohkem tulnud erasektori tegijaid, nagu näiteks meteoroloogiateenused, mereteenused, põllumajandus, ka avalikud teenused, mis saavad erainvesteeringuid.

Need erainvesteeringud kasvavad jõudsalt, mis tähendab, et investoritel on oma huvid ja nad tahavad näha loomulikult ka kasumit, mis on ettevõtete jaoks täiesti normaalne. Samas on neil huvi, et ka avalik sektor töötaks hästi, kuid nad tahavad seda kasutada ja arendada oma uute võimaluste jaoks.

Tegelikult alustasime me juba aastaid tagasi avaliku ja erasektori koostööga, mida saab nimetada kaasinvesteeringuteks või partnerlusteks. Nüüd näeme, kuidas eraettevõtted võtavad üle terveid programme.

Näiteks ehitatakse kosmosejaamu, uusi rakette, era-astronaudid lähevad kosmosesse – see on midagi, mis 20 aastat tagasi polnud võimalik, aga nüüd toimub see järjest enam ja kindlasti jätkub.

Samas ei kao kosmos kunagi avaliku huvi orbiidilt. Me tahame teada, milline on planeetide seisund, milline on homne tehnoloogia, kuidas arenevad kommunikatsioonivahendid ja positsioneerimissüsteemid ning kuidas saame uurida avakosmost ning Maa, Kuu ja isegi kaugemate planeetide keskkonda. Iga kuu ja iga aasta toob midagi uut.

Olen töötanud kosmoseagentuuris 30 aastat, kuid õpin igal nädalal midagi uut, ja just see ongi kõige põnevam.

Euroopa Liidus on palju regulatsioone. Mida tuleks aga kosmose valdkonnas ära teha? Milliseid regulatsioone on seal vaja ja millised on üle reguleerimise ohud?

Tegelikkuses, kui võrrelda kosmost teiste valdkondadega, nagu merenduse või tsiviillennundusega, pole seal veel eriti midagi reguleeritud. Need teised valdkonnad on viimase sajandi jooksul, umbes 50–60 aastaga, olnud tugevalt reguleeritud.

Kosmos on aga suhteliselt uus valdkond ja sellepärastpolegi seda reguleeritud. Vaid mõned seadused kehtivad ja kui mulle anda kümme minutit, võin vabalt anda ülevaate kõigist kosmoseseadustest maailmas, sest neid on nii vähe. Seega on kosmos jätkuvalt uus ja vähese regulatsiooniga valdkond, mis on hea.

Näiteks kui saadame inimesed kosmosesse ja meil on asustatud kosmosejaam, siis tuleb sellele tegevusele kehtestada reeglid. Samuti kui kogume andmeid Maa ja planeetide kohta, tuleb nüüd koostada standardeid, kuidas seda omavahel jagada.

Seega regulatsioonid arenevad järk-järgult, vastavalt tegevuste arengule. Euroopas on olemas riiklikud seadused, mis reguleerivad kohalikku tegevust ja nii peabki olema. Ma tean, et ka Eesti valmistab ette kosmoseseadust, mis on väga hea asi. See on õigeaegne ja väga vajalik, just praegu on selleks õige aeg.

Euroopa Liidus ei ole aga veel kosmoseseadust. Hetkel pole sellist regulatsiooni, kuid on ettepanek, mille Euroopa Komisjon varsti esitab. See puudutab ühtset Euroopa turgu, et Euroopa ettevõtted, kes toodavad komponente, kasutaksid samu tehnilisi standardeid ja turul oleks kõigile võrdsed tingimused. See oleks esmakordne selline kokkulepe.

Minu arvates on ajastuse mõttes vaja leida õige hetk – mitte liiga vara, aga täpselt siis, kui see on vajalik. Nii peakski sellele lähenema.

Pole vaja kõike kogu aeg reguleerida, vaid ainult siis, kui see on vajalik.

Kas on oht, et Euroopa Liit hakkab midagi liiga vara reguleerima ja ettevõtted lahkuvad Euroopa riikidest, sest see on liiga ülereguleeritud?

Ajalooliselt on nii Euroopa Liit kui ka liikmesriigid olnud selles küsimuses väga osavad.

Riigid peavad suutma meelitada äriinvesteeringuid. Nad teevad ettevõtjatele soodustusi. Ettevõtjad peavad toetama teadust, mitte seda takistama. Ja see ongi meie loogika. Seega ainult nii palju regulatsioone, kui vajalik, ja need peavad olema atraktiivsed.

Me soovime vältida ülereguleerimise ohtu ja oleme sellest täiesti teadlikud.

Samuti tahame vältida olukorda, kus Euroopa paistaks vähem arenenud piirkonnana võrreldes Põhja-Ameerika, Aasia ja Jaapaniga.

Me teame, mis toimub kosmoses. Kosmoses oleme nagu üks suur pere, tunneme üksteist. Me tunneme teisi kosmoseagentuure – NASA-t, Jaapani agentuuri, India agentuuri ja teisi ning teeme nendega koostööd, sest kohe, kui läheme kosmosesse, puudutab see kogu planeeti. Samuti peame jagama infot planeetide olukorra, Kuu ja Marsi kaartide ja sinna reisimise kohta.

Kui Eesti nüüd loodetavasti võtab vastu oma moodsa kosmoseseaduse, on see Euroopale kindlasti hea uudis. Sellest võetakse eeskuju, sest just praegu on nende seaduste jaoks õige aeg.

Kosmoses on palju probleeme piiratud ressursside kasutamisega, näiteks satelliitide megakonstellatsioonide orbiidid, kosmoseprügi või teiste planeetide «vallutamine». Kuidas neid reguleerida?

Tõepoolest, neid küsimusi on väga palju. Satelliitide megakonstellatsioonid asuvad Maale üsna lähedal – lendavad vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel meist. Need on äärmiselt kasulikud telekommunikatsiooni jaoks, eriti arengumaades või piirkondades, mis varem ei olnud ühendatud, näiteks kõrbetes. Tänu nendele konstellatsioonidele saame nüüd lennata üle ookeanide või läbi kõrbete, olles pidevas ühenduses.

Peamine probleem seisneb aga selles, et kosmos on küll väga suur, kuid peame jõudma punktini, kus väldime Maa-lähedaste orbiitide täitumist, mis muutub ohtlikuks kosmoseoperaatoritele. Me muidugi töötame selle nimel, et taolisi probleeme ei tekiks.

Kõik, mida kosmoses näeb liikumas, kuulub mõnele riigile. Kogu tegevus, sealhulgas konstellatsioonide käivitamine, toimub riikliku järelevalve all ja vastavalt nende riikide seadustele.

Riiklik seadus reguleerib, kuidas satelliite käivitada, kuidas saada luba ja kuidas need kosmoselaevad tagasi tuua, et vabastada orbiit tulevaste missioonide jaoks. Paljud suured riigid, näiteks USA, on need seadused kehtestanud ja nad ka rakendavad neid jõuliselt.

Siiani pole olnud vajadust kõike seda väga rangelt jõustada, sest kosmos on niivõrd suur, kuid me jõuame ükskord punkti, kus peame olema valvsad ja kehtestama mõned piirangud. Kõigepealt vajamegi selleks riiklikke seadusi.

Teiseks vajame me ka rahvusvahelisi seadusi, mis järgivad mõistlikku ja vastutustundlikku praktikat. Kosmos peab jääma jätkusuutlikuks pikaajaliselt – me ei tohi sealseid ressursse ammendada ega tulevikku ohtu seada. Orbiidid peavad jääma vabaks.

Seega peab olema mingisugune kosmoseliikluse juhtimine sarnaselt tsiviillennundusele.

Eile lendasin ma Prantsusmaalt siia ja igal lennumarsruudi lõigul toimub juhtimine, et tagada lennuohutus. Kosmoses meil veel sellist süsteemi pole, kuid peame liikuma selles suunas, mis tähendab, et riiklikud süsteemid peavad toimima nagu tsiviillennunduses õhuruumid ja seejärel tuleb neid omavahel koordineerida.

Rahvusvahelisel tasandil on olemas Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon (ICAO), kuid kosmoses meil sellist organisatsiooni veel ei ole. Mõned eksperdid pakuvad, et pikemas perspektiivis peaksime looma sellise riikliku süsteemi koos rahvusvahelise kosmoseliikluse juhtimise süsteemiga. See on veel idee, aga väga huvitav mõte.

Loomulikult vajab see aega. Tsiviillennunduse juhtimissüsteem ICAO tekkis alles tükk aega pärast esimesi lendusid ja lennunduse pioneere. 1940. aastatel loodud organisatsioon tekkis alles pärast mitmeid aastakümneid kestnud lennundust.

Nüüd oleme jõudmas punkti, kus kosmos hakkab samuti küpseks saama ja ma ütleksin, et järgmise kümne aasta jooksul peame mõtlema kosmoseliikluse juhtimissüsteemi loomisele, vähemalt Maa-lähedaste orbiitide jaoks.

Kohtumine majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis. Foto: Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium

Kas kosmoseprügi probleem on sarnane, et vajame üht prügikoristamise koordinaatorit?

Kosmoseprügi on endine satelliit, mis pärast oma kasutusaja lõppu jääb edasi lendama. Kui neid korralikult ei hallata, võivad need muutuda ohtlikuks teistele satelliitidele ja kosmosesõidukitele. See ongi meie peamine mure. Meie lähenemine tähendab, et kõik, mida kosmosesse saadetakse, peab ka alla tulema.

Peame mõtlema sellele, mis juhtub kosmoseprügiga pärast kasutusaja lõppu. Samuti oleme hiljuti kehtestanud nn null-jäätmete poliitika (Zero waste), mille kohaselt kõik tulevased missioonid ei tohi enam kunagi luua kosmoseprügi.

See tähendab, et me toome kosmoseobjektid kohe pärast nende aktiivse eluea lõppu tagasi.

Kui pikk see aktiivne eluiga võib olla?

See sõltub satelliidist, näiteks viis kuni kümme aastat. Kuid niipea, kui satelliit enam ei tööta, tuleb see tagasi tuua ja siis see siseneb atmosfääri kahe aasta jooksul, kus tavaliselt ära põleb.

See on viis, kuidas me väldime, et kosmosesse jääks kasutuseta objekte, mis võiksid muutuda ohtlikuks orbiitide jaoks.

ESA on samuti välja töötanud algatuse nimega Zero Debris Charter, mis on rahvusvaheline kokkulepe, millele kirjutasid alla paljud, sealhulgas erasektori ettevõtted, kes soovivad kosmosesse minna. Nad võivad vabatahtlikult pühenduda sellele, et ei tekitaks pikas perspektiivis kosmoseprügi.

ESA oli esimene agentuur maailmas, kes sellise algatuse ellu viis. Näiteks USA-s on olemas riiklik seadus, mille kohaselt tuleb satelliit pärast kasutusea lõppu viie aasta jooksul tagasi tuua ja valitsus teostab selle üle järelevalvet.

Kuid sellist seadust pole näiteks Venemaal või Indias. Seega peame Euroopas olema aktiivsed ja vastutustundlikud ning andma eeskuju ka teistele riikidele. Kui eurooplased suudavad saavutada parimad võimalikud standardid, saame hakata arutama ja tegema ettepanekuid ka teistele maailma piirkondadele, et nad järgiksid seda käitumist.

Kindlasti tekivad mõned probleemid ka teistele planeetidele või Kuule minemisel. Kas on olemas ettepanekuid, kuidas jagada tegutsemise territooriume või orbiite riikide vahel seal?

Nüüdseks oleme arutanud ja tegelenud Maa lähiümbruse kosmosega, kuid loomulikult liigume varsti ka kaugemale. Mingid plaanid on olemas, kuid sellega on veel aega.

Alles eile käivitasime HERA missiooni, mis läheb vaatlema asteroide, mis mööduvad Maast, et ennustada nende trajektoore ja paremini hinnata võimalikke ohtusid planeedile.

Cape Canaverali neemelt startis eile SpaceX Falcon 9 raketiga Euroopa Kosmoseagentuuri kosmosemissioon HERA, mis hakkab tulevikus tegema kõigile kasulikku tööd planeedi ohutuse tagamiseks: uurib Didymose asteroidi ja selle mõju asteroidi kuule Dimorphosele, mis tekkis NASA DARTmissiooni käigus. Foto: Charles Briggs

Peale selle on muidugi ideid minna püsivalt Kuule, rajada seal baase – nii orbiidile kui ka Kuu pinnale – ja tulevikus võib-olla kaugemale, näiteks Marsile. Idee on minna nendesse kohtadesse teaduslikel eesmärkidel, see tähendab uurida ja koguda teaduslikku teavet.

Jah, loomulikult koos avaliku sektori teaduslike eesmärkidega võib ettevõttel olla huvi teenida kasumit, ja see on osa meie majandussüsteemist.

Praegu kehtib rahvusvaheline kokkulepe, mis reguleerib kogu kosmosetegevust – alates orbiitidest kuni Kuu, teiste planeetide ja asteroidideni. Alates 1960ndatest on rahvusvaheliselt kokku lepitud, et kosmost ei saa ükski riik omandada. Eesti on samuti selle kokkuleppe osaline. See tähendab, et ükski riik ei saa kuulutada Kuu, Marsi või mõne asteroidi osaks oma territooriumist. See pole seaduslikult võimalik ja selles on kõik riigid praegu ühel meelel. Seega isegi kui Kuu pinnale püstitatakse lipp, ei tähenda see, et see piirkond kuulub USA-le või Hiinale.

Kuid mõned väidavad, et nad ei taotle omandamist, vaid lihtsalt soovivad kasutada teatud ressursse, näiteks gaasi või mineraale. Kui see on kasulik teaduse või majanduse jaoks, siis võib seda muidugi kasutada.

Siinkohal saab näiteks tuua rahvusvahelise õiguse avamerel, mis ei kuulu ühelegi riigile, kuid seal saab kala püüda vastavalt kehtestatud piirangutele. Kosmoses on seadus, mis ütleb, et territooriumi ei saa omastada, kuid mõned ressursid võivad olla kasutatavad, kuid kohapeal (In situ) kasutamiseks.

Näiteks kui läheme Marsile ja vajame vett oma baasides, oleks mõistlik kasutada kohalikku vett ja ka hapnikku, selle asemel et vedada seda Maalt.

Idee kosmoses kaevandamisest, näiteks teemantide kaevandamisest, kõlab väga põnevalt, kuid tegelikult pole see realistlik.

Kas olete näinud Eesti kosmoseseaduse eelnõu? Kuidas see tundub?

Jah, olen juba midagi näinud ja töötanud koos Eesti valitsuse kolleegidega. Väga hea on see, et Eesti valmistab ette oma kosmoseseadust, sest seda on tõesti vaja.

See on kindlasti õige samm, kuna Eestis on praegu selgelt nähtav areng ning on vaja stabiilset õiguslikku raamistiku, mille alusel oma tegevusi planeerida. Ka teised Euroopa riigid on hiljuti hakanud seda tegema.

Euroopas on praegu riiklike kosmoseseaduste algatuste laine, sest seesama 1960. aastate leping ütleb, et igal riigil on kohustus autoriseerida ja jälgida oma kosmosetegevust. Eesti võtab selle nüüd tõsisemalt seadusega käsile, nagu ka paljud teised riigid.

Nüüd ongi just õige aeg seda teha. Samal ajal vajavad ettevõtted ja kosmoseagentuurid kogu maailmas selget raamistikku, mis tagab ka riigi kaitse. See tähendab, et riik saab sekkuda ja öelda: «See on Eesti ettevõte, mis läheb kosmosesse» ning saab seda ettevõtet kaitsta, täpselt nii nagu tsiviillennunduses või merenduses tehakse.

See tõmbab ligi ka kosmosefirmasid ja -operaatoreid, mis on väga kasulik. Samas ei pea see seadus kõike reguleerima. Veel ei ole vaja üle reguleerida ega piirata näiteks kosmoseressursside kasutamist. Miks? Sest praegu on selleks veel liiga vara. Samas pöörab seadus suurt tähelepanu sellele, mida nimetatakse jätkusuutlikuks arenguks – et kosmos jääks kestlikuks.

See seadus lubab riigil tulevikus järkjärgult regulatsioone karmistada, reguleerida nii palju kui vajalik ja teha seda õigel ajal, andes tulevastele valitsustele võimaluse vajadusel karmimad reeglid kehtestada, näiteks kosmoseprügi null-poliitika rakendamine.

Millised on kosmoseõiguse suurimad probleemid lähitulevikus, lähikümnenditel? Mis tuleb siis ära lahendada?

Peamine küsimus on kindlasti kosmoseliikluse haldamine. Me peame looma süsteemi, mis oleks võrreldav tsiviillennunduse juhtimisega – hästi korraldatud nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Kosmoseliikluse haldamine on palju olulisem ja pakilisem kui kosmose ressursside haldamine, mis on pikema aja küsimus.

Lisaks on väljakutseks ka see, et kõik kosmosesse saadetu peab tagasi Maale jõudma.

Peame välja töötama süsteemid, mis tagavad, et info Maalt, kliimaolukorra andmed või looduskatastroofide teave oleksid vabalt ja kergesti kättesaadavad. Teabe vaba liikumine peab olema tagatud.

Seda tehakse rahvusvahelise õiguse abil. Seega on kolm olulist asja – kosmosetehnoloogia kasu, täielik juurdepääs teabele ning kosmoseliikluse haldamine.

Pikemas perspektiivis on küsimuseks see, kuidas korraldada inimeste asustamist Kuule, Marsile ja võib-olla ka mujale kosmoses. Ma ei nimetaks seda kosmose haldamiseks, vaid pigem kosmose ressursside kasutamiseks uurimise eesmärgil. Ma ei näe veel, et kosmoseressursside kaevandamine (näiteks teemantide kaevandamine) oleks realistlik.

See poleks ju praktiline, eks ole. Olen seda ideed juba 30 aastat kuulnud. Kõlab põnevalt, aga kui keegi suudaks asteroidi, mis sisaldab mitu tonni teemante, Maale tuua, kukuks teemantide rahvusvaheline hind nii madalale, et see poleks enam kasumlik.

Seega tekitaksid turule toonud isikud ise hinnalanguse ja kogu idee kaotaks oma mõtte. See on küll eksootiline unistus, kuid mitte teostatav.