Zooplanktoni sõnum inimestele: sorri - meie teie s***a siiski ei söö

Copy
Tüüpiline zooplankter meres – hiilgevähiliste seltsi kuuluv Meganyctiphanes norvegica.
Tüüpiline zooplankter meres – hiilgevähiliste seltsi kuuluv Meganyctiphanes norvegica. Foto: Wikimeedia Commons

Zooplankton ei pruugi olla lahendus saastatud veekogude puhastamisel s...st. Hiljuti avaldatud uurimus näitab, et need väikesed veeloomad, kes toituvad tavaliselt bakteritest, ei aita vett puhastada ning ei söö fekaalseid mikroorganisme.

Reovesi võib jõuda mageveekogudesse ebapiisava vee puhastamise, korrodeerunud infrastruktuuri, vihmavee äravoolu või õnnetuste tõttu. Selline reostus võib põhjustada haigusi nii inimestel kui ka loomadel, kes sellega kokku puutuvad.

2017. aasta Ameerika Ühendriikide veekvaliteedi ülevaates selgus, et enam kui pooled riigi jõed, lahed ja estuaarid (ehk lehtersuue) olid vähemalt ühes kasutusvaldkonnas ebaturvalised ning mitmel juhul oli süüdlaseks fekaalireostus.

Ameerika Ühendriikides, University of Texas at El Pasos (UTEP) läbi viidud uuringu eesmärgiks oli mõista, millised looduslikud tegurid aitavad muuta patogeene võimetuks inimesi nakatada. Teisisõnu, kui kaua võtab aega, kuni reostunud vesi muutub ilma välise sekkumiseta taas inimesele ohutuks?

Teadlased oletasid, et zooplankton võiks mängida rolli reostunud vee puhastamises, kuna need organismid esinevad loomulikult vees ja võiksid toituda fekaalide mikroorganismidest. See protsess võiks patogeene deaktiveerida ja vett «puhastada».

Uuringu läbiviimiseks lisati San Francisco lahe piirkonnast võetud veeproovidesse viirust, bakteriofaagi MS2 ja bakterit E. coli. Nii viirus MS2 kui ka bakter E. coli on teadusuuringutes kasulikud näitajad, kuna neid leidub reovees tavaliselt suurtes kontsentratsioonides. Nende esinemine viitab sageli fekaalreostusele. Uuritud veeproovid sisaldasid looduslikke osakesi, nagu zooplanktonit, liiva ja mustust, ning ka lahustunud osakesi, nagu soolad.

Tulemused näitasid, et suuremad osakesed – sealhulgas zooplankton – ei mõjutanud MS2 ja E. coli deaktiveerimist märkimisväärselt. Tegelikult olid just väiksemad osakesed need, mis avaldasid suuremat mõju. Lisatud viirus ja bakter inaktiveeriti efektiivsemalt kõrge soolsusega vees, näiteks San Pedro rannast võetud merevees.

Uuring aitab teadlastel paremini mõista zooplanktoni piiranguid loodusliku vee puhastamise meetodina. Jätku-uuringus mõõdetakse soolsuse mõju patogeenide ellujäämisele saastatud vees.

Allikas: Popular Science

Tagasi üles