Nobeli meditsiinipreemia said elu peenhäälestusnuppude avastajad

Gary Ruvkun ja Victor Ambros eile Massachusettsi meditsiinikoolis pärast Nobeli preemiate saamisest teadasaamist. foto: Steven Senne Foto: Steven Senne

Kui üks tänavustest nobelistidest, Victor Ambros 1990. aastate alul midagi ülimalt omapärast tähele pani, peeti seda mingiks veidruseks. Hilisemas koostöös Gary Ruvkuniga osutus see avastus aga ukseks uude maailma.

Ambrose tähelepanekust algas teekond selle läteteni, mis määrab kogu elava vormi ja elukäigu ning vist isegi surma. See on mikro-RNA, ning see tõigi Ambrosele (1953) ja Ruvkunile (1952) tänavu Nobeli füsioloogia- ja meditsiinipreemia. Võiks öelda, et laureaadid ratsutasid preemiani millimeetripikkuse ümarussi (Caenorhabditis elegans) seljas.

Meiegi kromosoomidesse salvestatud teavet võib võrrelda meie keha kõigi rakkude jaoks kirja pandud kooste- ja kasutusjuhendiga: iga rakk sisaldab samu kromosoome, seega sisaldab iga rakk täpselt samu geenide komplekte ja täpselt samu juhiseid. Eri rakutüüpidel, nagu lihas- ja närvirakud, on aga väga erinevad omadused. Kuidas need erinevused tekivad? Vastus peitub geeniregulatsioonis, mis võimaldab igal rakul valida ainult asjakohased juhised. See tagab, et igas rakutüübis on aktiivsed ainult need õiged geenid. 1960. aastatel oli avastatud valgud, mis toimisid ka geene sisse ja välja lülitades. Kuna selliseid valgulisi faktoreid on palju, ning neid leidub ka eri tüüpi kudedes ja rakkudes, siis arvatigi tervelt kolmkümmend aastat, et see ongi kõik, mida vaja, et rakud kujuneksid mitmekesisteks.