See sündmus rebis puruks kunagi funktsioneerinud geenid, sealhulgas need, mis osalesid olulistes rakujagunemise protsessides, jättes vihmaussid, kaanid ja nende lähisugulased – vöösed e. vööussid (clitellata) – kõige segasemate genoomidega loomadeks.
Kõik lagunes ja seejärel korraldus täiesti juhuslikult ümber, selgitas Hispaania evolutsioonibioloogia instituudi (Institute of Evolutionary Biology ehk CSIC-UPF) ühe uurimisgrupi juht Rosa Fernández teadusväljaandele Science. Ta lisas, et käskis oma meeskonnal analüüsi tuhat korda korrata.
Kolm erinevat uurimisrühma on nüüd jõudnud iseseisvalt samale järeldusele, lükates ümber kaua kestnud arusaama, et loomaliikide säilimiseks on vajalik teatud geneetiline stabiilsus.
Genoomisegadus
Evolutsioonibioloog Carlos Vargas-Chávez CSIC-UPFist ja tema kolleegid avastasid, et vööusside esivanematel oli geenikadu umbes 25 protsenti suurem kui teistel usside sugulastel.
Nad oletavad, et genoomi ümberkorraldamine oli reaktsioon uutesse elupaikadesse siirdumisele, kuid ei ole veel kindlaks teinud, kas see toimus enne või pärast usside kohanemist magevee ja maismaaga.
Kuigi selle genoomilise ümberkorralduse ajastus pole selge, väidavad teadlased artiklis, et vööussides täheldatud geneetilised tunnused ei saanud kujuneda seoses tavaliste aja jooksul toimunud ümberkorraldustega. Pigem viitavad mustrid ühekordsele «rakukatastroofile», mis hävitas lühikese aja jooksul ussi genoomi. Nad oletavad, et selliseid drastilisi muutusi võisid vallandada äkilised keskkonnatingimuste muutused, sealhulgas suurenenud hapnikusisaldus või radiatsioon.
Teadlased võrdlevad neid usside genoomi vapustavaid muutusi protsessidega, mida on täheldatud vähirakkudes.
Enamik kahekülgseid (bilaterians) loomi, sealhulgas inimesed, kellel on peegelpildiline vasak ja parem pool, on säilitanud oma kromosoomides kõrge geneetilise stabiilsuse taseme. See stabiilsus on oluline, et õigesti joondada DNA ahelad, kui need paljunemise ajal lahku tõmmatakse ja uuesti kokku paaritatakse.