Sügavalt koerale silma vaadates juhtub midagi enneolematut

Koerale silma vaadates võivad te ajulained kooskõlas võnkuma hakata. Foto: Pexels / Anastasia Šurajeva

Kui oled kunagi vaadanud koera suurtesse ja vesistesse silmadesse ning tundnud ootamatut sidet, võis see olla hetk, mil sinu ja koera ajuaktiivsus olid sünkroonis.

Esimest korda on Hiina teadlased avastanud, et kaks eri liiki – inimene ja koer – võivad kogeda ajus sünkroonset aktiivsust. Uuring viitab sellele, et meie seos oma lemmikloomadega võib olla sügavamal tasemel, kui seni arvati.

Varasemad uuringud on näidanud, et inimeste omavaheline ajuaktiivsus võib sünkroniseeruda, kui nad räägivad või koos töötavad. Kuid see on esimene kord, kui sellist nähtust täheldatakse inimese ja teise liigi vahel.

Teadlased mõõtsid inimeste ja koerte ajuaktiivsust, paigaldades nende koljule elektroodid. Katsete käigus said 10 noort koera kokku neile võõraste inimestega ja neil oli viis päeva aega üksteisega tuttavaks saada.

Eksperimentides osalesid inimeste ja koerte paarid mitmesugustes mitteverbaalse suhtluse vormides, näiteks oldi vastastikuses pilkkontaktis või lihtsalt patsutati koera. Kontrollkatsetes olid inimene ja koer samas ruumis, kuid ei suhelnud omavahel.

Uuringut juhtinud bioloog Wei Ren Hiina teaduste akadeemiast (Chinese Academy of Sciences) kirjutas, et otsmiku- ja kiirusagara piirkondade vaheline ajuaktiivsus suurenes vastastikuse pilkkontakti ajal drastiliselt.

Kui osalejad lihtsalt silitasid koeri, täheldas meeskond sarnast sünkroonsust, kuid sel juhul oli see tugevam parietaalse sagara piirkonnas.

Inimeste puhul on mõlema aju piirkonna aktiivsus seotud ühise tähelepanuga. Varasemad uuringud on näidanud, et kui inimesed silitavad oma koeri, suureneb nende otsmikusagara aktiivsus, mis viitab sellele, et nad pööravad oma lemmikloomale rohkem tähelepanu ja on emotsionaalselt kaasatud. Siiani ei olnud aga selge, kas koerte ajutegevus peegeldab sama aktiivsust.

Selles uuringus selgus, et kui inimesed silitasid koeri ja vaatasid neile samal ajal silma, oli ajudevaheline sünkroonsus veelgi tugevam kui ainult silitamise või pilkkontakti korral.

Vastastikune pilkkontakt ja silitamine soodustavad ajutegevuse sünkroniseerumist vastavalt otsmiku- ja kiirusagara piirkondades (Ren jt., Advanced Science, 2024).

Et mõista, kumb aju – kas inimese või koera oma – juhtis seda rütmilist neuraalset tantsu, kasutasid teadlased spetsiaalset matemaatilist algoritmi. Analüüsides andmeid inimeste ja koerte suhtlusest, leidsid teadlased, et just inimeste aju algatas ühise ajutegevuse sünkroniseerimise. Uuringu jooksul kasvas ajudevaheline sünkroonsus, mis viitab sellele, et paaride vahel arenes tugevam side.

Koerte ja inimeste ajude seosed

Mõned teadlased oletavad, et autismispektri häire e. ASH (autism specter disorder-ASD) sotsiaalse tunnetuse puudujäägid tulenevad aju vähenenud sünkroonsusest teistega.

Selle hüpoteesi uurimiseks viidi läbi samad katsed, kuid seekord osales üheksa koera, kellel olid ASH-le sarnased omadused. Nende koerte ja inimeste paaridel täheldati vähenenud ajudevahelist sünkroniseerumist, mis viitas ühise tähelepanu nõrgenemisele.

Varasemates uuringutes on leitud, et LSD suurendab hiirte sotsiaalset käitumist, seega said ASH omadustega koerad katsetuse käigus ühe annuse seda psühhedeelikumi. Ravim parandas lõppkokkuvõttes koerte sünkroonsust nende paarilistega.

Kuigi uuring oli väike ja vajab täiendavat uurimist, võivad need koerad olla kasulikud ASH sotsiaalsete puudujääkide neuraalsete mehhanismide uurimiseks, märgivad teadlased.

Teadlased jõudsid järeldusele, et nende tulemused viitavad võimalikele ajutegevuse biomarkeritele ASH diagnoosimiseks ja LSD mittehallutsinogeensete analoogide arendamiseks sotsiaalsete puudujääkide korrigeerimiseks. Uuring avaldati ajakirjas Advanced Science.

Allikas: Science Alert