/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2024/09/23/16374216t1haeee.jpg)
Lihavõttesaarte rahvastiku dramaatilisest ja saare elanike enda tegevuse tagajärjel tekkinud ökoloogilisest kokkuvarisemisest kõnelev ning väga levinud teooria on uue uuringu järgi müüt. Läänes levitatav müüt kõneleb sellest, kuidas justkui omavahel kivikujude pärast peetavas võitluses olla mets hävitatud. Kinnitust sellele leitud pole.
Teadlased on saart uurides jõudnud järeldusele, et saare põllumajanduslik tootlikkus ei oleks kunagi suutnud toetada suuremat elanikkonda kui seni teadaolev rahvaarv. Lihavõttesaarel olid peamiseks põllumajandusvormiks kiviaiad – töömahukas süsteem, mille saagikus oli üsna madal.
Uuringu järgi pole teadlased suutnud kindlaks teha põhjust väidetavale rahvastikukriisile Vaikse ookeani kaguranniku Rapa Nuil ehk Lihavõttesaarel, kuna sellist kollapsit pole kunagi aset leidnudki.
Arvamus, et saare rahvaarv ja ökoloogiline olukord kukkus kokku koos rahva vähenemisega, jättes alles vaid mõned tuhanded elanikud ajaks, mil Euroopa maadeavastajad 1722. aastal kohale jõudsid, on pelgalt spekulatsioon, selgub ajakirjas Science Advances avaldatud uuest uuringust.
Teadlased kasutasid kaasaegset tehnoloogiat, et täpsemalt hinnata saare kiviaedade ulatust, mis on oluline näitaja saarel elanud inimeste arvu kohta. Nad leidsid, et varasemad hinnangud rahvaarvu kohta on olnud tugevalt liialdatud. Uuringus järeldati, et saar ei oleks suutnud ühelgi moel seal olevate võimalustega toetada varem arvatud suurt rahvaarvu.
Piiratud viljakusega pinnas ja madal rahvaarv
New Yorgi Binghamtoni ülikooli antropoloogia ja keskkonnateaduste professor Carl Lipo selgitab, et Rapa Nui pinnas polnud kunagi eriti viljakas. Kui inimesed saarele jõudsid, pidid nad nende nappide võimalustega lihtsalt toime tulema.
Varasem arusaam oli, et Lihavõttesaare esialgsed elanikud keskendusid nii tugevasti kivikujudega seotud tegevustele, et hävitasid saare loodusressursid. Uus uuring lükkab selle ümber.
Columbia ülikooli kliimakooli järeldoktor Dylan Davis lisas, et saar ei suutnud ökoloogiliste piirangute tõttu algusest peale suurt hulk inimesi niikuinii ära toita. Inimesed kohandasid oma maastikke, et suurendada kultiveeritavate taimede hulka, kuid sellest hoolimata oli rahvaarv endiselt väike. See pole ökoloogilise katastroofi näide, vaid pigem lugu sellest, kuidas inimesed suutsid elada väga piiratud loodusressurssidega jätkusuutlikult ja pikka aega.
Kiviaiad ja põllumajanduslikud strateegiad
Arvatakse, et vulkaanilise päritoluga saar tekkis ühe iidse purske tagajärjel. Aja jooksul uhtus vihm ära taimede kasvuks vajaliku kaaliumi, fosfori ja lämmastiku, samal ajal kui soolane ookeanivesi kurnas veelgi pinnase viljakust. Elanikud raiusid saarel puid maha, et ajutiselt lisada pinnasesse toitaineid, kuid kui puud otsa said, hakkasid nad kasutama taimsete jäätmete kompostimist ja kivimultsi meetodit, mille käigus murti kivimurdudest väikseid tükke ning segati need pinnasega, et toitaineid taastada. Nii suutsid nad kasvatada magusat kartulit ja tarot (Colocasia esculenta).
Lipo märkis, et sarnaseid tehnikaid kasutatakse ka tänapäeval – kivimid purustatakse masinate abil väikesteks tükkideks ning nii saab kasvupindu muuta toitaineterikkamaks.
Uued tehnoloogiad ja täpsemad hinnangud
Uues uuringus kasutati lühilaine infrapunapilti, et täpsemalt hinnata kiviaedade pindala, mis ulatus umbes 180 hektarini – see on palju väiksem varasematest hinnangutest. See võimaldas meeskonnal arvata, et Euroopa maadeavastajate saabumise ajal elas Rapa Nuil umbes 3000 inimest, mis sobib ka saarel tehtud leidude ja tolleaegsete eurooplaste tehtud hinnangutega.
Lipo sõnul võib paljusid väärarusaamu rahvastiku kohta seostada suurte moai kujudega, mida väike elanikkond suutis püstitada. Me ei saa kasutada Lihavõttesaart näitena lugude jaoks, mida tahame rääkida. Me peame saart mõistma tema enda kontekstis, sest tegelikult räägib see midagi muud, kui see, mida inimesed on senimaani arvanud.
Allikas: Popular Mechanics