See meie naabruses olev hiigeltäht suisa keeb – eralduv mull on suurem veel kui meie Päike

Esmakordselt on astronoomid jäädvustanud piisavalt detailseid pilte muust tähest peale Päikese ja jälginud selle pinnal mullitava gaasi liikumist. Tähe R Doraduse kujutised saadi 2023. aasta juulis ja augustis Euroopa Lõunaobservatooriumi (ESO) kaasomandis oleva teleskoobi Atacama Large Millimeter/submillimeter Array (ALMA) abil. Neil on näha hiiglaslikke gaasimulle, mis on isegi 75 korda suuremad kui Päike. Foto: ESO

Meie Päike võib olla suurim kala meie väikese tiigi suuruses päikesesüsteemis, kuid see jääb üsna pisikeseks võrreldes universumi hiidudega. Uued teleskoopidega tehtud vaatlused näitavad, kuidas üks hiigeltäht paiskab välja kuumi mullikesi, mis on 75 korda suuremad kui meie Päike.

Aine jaotus meie päikesesüsteemis on äärmiselt ebaühtlane – Päike hoiab endale ligikaudu 99,8% kogu päikesesüsteemi massist, muutes planeedid vaid pisukesteks kivikesteks ja gaasipallikesteks. Nii võiks Päikese sisemusse ära mahtuda 1,3 miljonit Maad.

Kui meie Päike kunagi alaväärsuskompleksi tunneks, piisaks vaid pilgu heitmisest universumi avarustesse. Mõned teised tähed oma elu hilisemates etappides võiksid meie Päikese hommikusöögiks nahka pista, selle välja sülitada ja siis uuesti ära süüa – just sellist protsessi ongi nüüd ühe punase hiiglase puhul täheldatud.

Astronoomid kasutasid Tšiilis asuvat ALMA teleskoopi, et pildistada umbes 180 valgusaasta kaugusel asuva tähe R Doradus pinda. See hiiglane on umbes 350 korda suurem kui Päike, kuigi selle mass on ligikaudu sama. Selle tingib asjaolu, et mõned tähed läbivad hilisemas elus faasi, kus nad kütusevarude ammendumisel paisuvad ja hakkavad seeläbis surema. Ennustuste kohaselt siseneb meie Päike samasse etappi ca 5 miljardi aasta pärast.

Tänu R Doraduse suurusele ja lähedusele suutsid astronoomid selle pinda enneolematul detailitasemel jäädvustada. Selgelt nähtav oli konvektsiooniprotsess, kus kuumad gaasimullid viivad energiat tuumast pinnale, jahutavad maha ja vajuvad tagasi. See tsükkel meenutab laavalampi ja arvatakse, et just see protsess vastutab selliste elementide nagu süsiniku ja lämmastiku paiskamise eest kosmosesse.

See on esimene kord, kui päris tähe mullitavat pinda on võimalik nii detailselt näha, selgitas uuringu juhtivautor Wouter Vlemmings. Ta lisas, et teadlased ei oodanud, et andmete kvaliteet on nii hea, et nad suudavad konvektsiooni täpselt jälgida.

Kuigi konvektsiooni on täheldatud ka Päikesel, pole see kunagi olnud nii detailne ja jälgitav teiste tähtede puhul. Mõned sellised gaasimullid olid läbimõõdult 75 korda suuremad kui Päike. Need liikusid ka kiiremini, kui osati arvata, lõpetades oma ringi ühe kuuga.

Me ei tea veel, miks see erinevus esineb. Paistab, et konvektsioon muutub tähe vananedes viisidel, mida me veel ei mõista, lisas Vlemmings.

Selliste protsesside uurimine teistel tähtedel aitab meil paremini mõista, kui tavaline või eriline on meie enda Päike suuremas plaanis.

Uuring avaldati ajakirjas Nature.

Allikas: New Atlas ESO