/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2024/09/19/16367209t1h1fd9.jpg)
Eesti elanik viskab aastas ära keskmiselt ligi 14 kilogrammi rõiva- ja tekstiilijäätmeid. Kliimaministeeriumi tellimusel valminud värske uuring pakub välja lahendusi, kuidas saaks neid jäätmeid edaspidi paremini ringlusse võtta.
Värske uuring pakub lahendusi tekstiilijäätmete ringlussevõtuks
Eesti Kunstiakadeemia ja Stockholmi Keskkonnainsituudi (SEI) Tallinna keskuse koostöös valminud uuring ja analüüs näitab, et Eesti elanikud tarbivad igal aastal elaniku kohta umbes 12 kilogrammi uusi rõivaid.
Tegelik tarbimine võib olla isegi kuni 20 protsenti suurem, kui lisada ostud välismaalt. Samas on positiivne trend, et üha enam eelistatakse kasutatud rõivaid ja kodutekstiile – neid tarbitakse umbes 3 kilogrammi ühe elaniku kohta aastas, selgub analüüsist.
«Eestis tekib aastas kokku umbes 18 tuhat tonni rõiva- ja tekstiilijäätmeid. Kuigi kogu riigi jäätmetekkest on see üsna väike osa, siis on tekstiilmaterjalid üks raskemini töödeldavaid jäätmetüüpe. Samuti tekitab muret, et tekstiilide tarbimismahust 83 protsenti jõuab olmejäätmetesse, kuid osaliselt lahendab seda tulevast aastast kehtima hakkav liigiti kogumise kohustus,» lausus Kliimaministeeriumi elukeskkonna ja ringmajanduse asekantsler Ivo Jaanisoo.
Jaanisoo hinnangul tuleb tekstiilijäätmete väärindamiseks leida lahendused, mis oleksid Eesti inimestele võimalikult madala kuluga. Valminud uuring annab selleks väga olulisi mõtteid, sealhulgas tekstiilivaldkonna tootjavastutuse süsteemi loomise osas. Lisaks parema liigiti kogumise ja tööstusliku sortimisvõimekuse loomisele on oluline leida stiimulid, mis tekitaksid ümbertöödeldud materjalidele turunõudlust ning muudaksid tekstiilide ümbertöötlemise tootjatele majanduslikult võimalikult atraktiivseks.
/nginx/o/2024/09/19/16367216t1h57ff.jpg)
Uuringu kohaselt on rõivaste ja tekstiilide korduskasutuseks kogumine küll kasvanud, kuid nende kvaliteet on langenud ja korduskasutuskõlbmatute toodete osakaal suurenenud. Samal ajal on tekstiiljäätmete liigiti kogumine viimastel aastatel pigem vähenenud.
SEI Tallinna rohe- ja ringmajanduse üksuse juht Harri Moora märkis, et tekstiilide liigiti kogumisel on mõtet siis, kui neid jäätmeid saab ringlusesse võtta. «Eestis pole praegu tekstiilijäätmete ringlussevõtu tehnoloogilist võimekust, kuna puudub terviklik rahastusskeem, mis lubaks seda süsteemi arendada ja vajalikke investeeringuid ringlussevõtu lahendustesse teha. Üks lahendus oleks tootjavastutuse kehtestamine rõivastele ja tekstiilidele. Me peaks Eestis hakkama valmistuma selle rakendamiseks kohe, mitte ootama selle nõude lõplikku kehtestamist Euroopa Liidus, mis võib võtta kuni paar aastat,» ütles Moora.
Uuringus soovitatakse alustada rõiva- ja tekstiilijäätmete sortimisvõimekuse loomisest. «See lubab kogutud tekstiilijäätmeid suunata kas kohapealsetesse või lähiriikide ringlussevõtukäitistesse. Vastavalt turunõudlusele ja tuginedes meie perspektiivsematele arendustele saame siis järk-järgult suurendada tekstiilijäätmete ringlussevõtu võimekust ka Eestis,» lisas Moora.
/nginx/o/2024/09/19/16367219t1h650d.jpg)
Uuringu autorid soovitavad luua ka riikliku teadus- ja arendusprogrammi, mis koondaks ettevõtteid, teadusasutusi ja teisi osalisi, kes töötaksid välja uuenduslikke ringse tekstiilisüsteemi lahendusi. Samuti rõhutatakse riikliku TA-rahastuse ja investeeringutoetuste olulisust, et arendada tekstiiljäätmete kogumissüsteeme, sortimisvõimekust, mehaanilist eeltöötlust ja ringlussevõttu.
Eesti Kunstiakadeemia jätkusuutliku disaini ja materjalide labori vanemteadur Reet Ausi sõnul on Eestis märgatav ökoinnovatsiooni võimekus nii ülikoolide kui ettevõtluse tasandil. Selleks tuleks süsteemselt toetada teadus- ja arendustegevust, et jõuaksime väärtuslike toodete ja materjalideni ning oleksime võimelised kaasa rääkima valdkonna uusimates arengutes.
Uuringuga saab lähemalt tutvuda Kliimaministeeriumi kodulehel.