Eksperdid ⟩ Tõenäoliselt peideti piiparitesse lõhkelaengud

Beiruti lõunapoolses eeslinnas tehtud fotol on näha plahvatanud piipari jäänuseid. Foto: AFP

Eile raputas maailma avalikkust Hezbollahi liikmete taskutes toimunud piiparite plahvatuste laine. Rünnaku tulemusena suudeti vigastada tuhandeid piiparikasutajaid, millega rühmituse oluliseks sidepidamise lahenduseks olnud vahend ilmselt mõneks ajaks käigust kõrvaldati. Kuidas on see aga võimalik, et aastakümneid kasutusel olnud nii väikese seadmega on võimalik tekitada ootamatult nii suur kaos ja hulga vigastusi? Mida arvavad Eesti lõhkeaineeksperdid juhtunust.

Mis piiparite plahvatuse ekspertide hinnangul põhjustas? 

Vastab Tallinna Tehnikaülikooli vanemlektor dr Ivo Müürsepp.

Isiklikult olen nõus versiooniga, et konkreetsed piiparid (Gold Apollo mudel AR-924) olid varustatud spetsiaalsete lõhkelaengutega. Aku on seade võimalikult suure energiahulga koondamiseks võimalikult väikesesse ruumalasse. Selles mõttes võib akut võrrelda auto kütusepaagi või mõne lõhkekehaga. Siiski on akusse salvestatud energia suhteliselt väike ja mõeldud aegamööda vabastamiseks. Kui täislaetud aku klemmid näiteks omavahel lühistada, siis aku kuumeneb üle ja võib selle tagajärjel süttida või isegi plahvatada. Heaks näiteks on paari päeva eest Leedus tulekahjusid põhjustanud elektritõukerataste akud. Siiski, isegi kui seadet on võimalik häkkida selliselt, et akud üle kuumenevad, siis ei pruugi sellele alati tulekahju või plahvatust järgneda. Lisaks ei ole sellised plahvatused üldjuhul ka väga tugevad. Aku ülekuumenemine võtab aega, kusjuures see aeg on suuresti varieeruv. Seega ei ole võimalik ka plahvatuste täpne ajastamine ja omavahel sünkroniseerimine.

Seega, pikk jutt lühidalt – suure tõenäosusega ei plahvatanud mitte piiparite akud, vaid seadmesse spetsiaalselt peidetud lõhkelaengud. Inimest tapva või vigastava plahvatuse jaoks piisab väga väikesest lõhkeainekogusest, mida on üsna lihtne elektroonikaseadme sisse peita. Ka varem on salateenistused kasutanud ebasoovitavate isikute kõrvaldamiseks nende mobiiltelefoni peidetud lõhkelaenguid. 

Kas peate võimalikuks, et piiparit on võimalik kaugjuhitavalt plahvatama panna? Sisestades kindel tekstisõnum vms.

See on kindlasti võimalik, piipar on ju seade tekstisõnumite vastuvõtmiseks ja ekraanil kuvamiseks. Seega saab seadmesse ka sisse ehitada mingi konkreetse koodsõna, mille vastuvõtu korral käivitatakse lõhkekeha.

Kas see juhtum näitab, et piiparid või muud ammused IT-seadmed (mobiilid, GPSid jne), mis kapinurgas seisavad, võivad olla ohtlikud ja neist tuleks vabaneda?

Mina siin ohtu ei näe. Ilmselgelt ei ole neisse lõhkekeha sisse ehitatud. Lisaks tühjenevad kasutuseta seisvad akud ajapikku sinna salvestatud lengust, seega ei kujuta ka need enam ei tulekahju- ega plahvatusohtu.

Või kas ükskõik missugust akul töötavat seadet on võimalik sedamoodi plahvatama panna?

Meenutades intsidenti tõukeratastega Leedus või ka aeg-ajalt Eesti meediast läbi käinud lugusid nutitelefonide süttimisest või plahvatamisest, siis õnnetuste oht on kindlasti olemas. Kui nüüd tahtlikust sabotaažist rääkida, siis see sõltub mitmest asjaolust: kas seadmetel on üldse võrguühendus, kui turvaline see on ja kas on üldse võimalik konkreetset riistvara panna tööle režiimis, mille käigus aku saab üle kuumeneda.

Mida Eesti julgeolekuasutused võimaliku asümmeetrilise sõjapidamisdiversiooni puhuks saaksid ette võtta, et selliste ohtude teket välistada?

Kõige ilmselgem ettevaatusabinõue käesoleva uudise kontekstis on vältida seadmete ostmist kahtlastelt tootjatelt. Loomulikult tuleb igal juhul tähelepanu pöörata ka üldisele küberturvalisusele.

Mõne sõnaga enda taustast, seoses konkreetse teemaga. Olen tehnikaülikoolis õpetanud ainet «IRO0060 – Infosüsteemide elektriseadmed», kus käsitleti ka keemilisi vooluallikaid (akud ja patareid). Olen lisaks ülikoolile töötanud viis aastat kaitseväe küberväejuhatuses, kus tuli samuti parasjagu tegemist teha raadiosideseadmete akudega. Pikaajalise Kaitseliidu liikmena on omal ajal läbitud A ja B kategooria minööri kursused, seega on olemas ka mõningane praktiline kogemus lõhkeinete käsitlemisel.

Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi lektor ja kaitseväe pika staažiga erukapten Tõnu Tomberg:

Inimesena, kes on üle kolmekümne aasta tundnud suurt (peamiselt professionaalset) huvi mitmesuguste lõhkematerjalide ning nende omaduste (energeetiline väärtus, võimsus, plahvatuse efektid jne) vastu, loen end pädevaks vastama mõnele viimase aja intsidentidega seotud küsimusele.

Lõhkeaine paigutamine piiparisse on täiesti võimalik, ruumi peaks selleks konstruktsiooni modifitseerides olema, ainult kogus jääb seejuures ruumi piiratuse tõttu üsnagi piiratuks, piirdudes mõne grammiga. Piiparisse võib paigutada kuni mõne grammi ulatuses lõhkeainet, sarnaselt lõhketöödel kasutatavate detonaatoritega. Lõhkeaine kogus ei ole näiteks detonaatorites kuigi suur, kuid arvestades asjaolu, et tegemist on kõrge energeetilise väärtuse ja suure võimsusega ainega (näiteks on harilike detonaatorite laenguks vaid 1–2 grammi võimsat lõhkeainet PETN, RDX vmt), võib see kontaktis muude objektidega põhjustada küllaltki suuri purustusi/vigastusi. Nii on ajaloost teada hulk juhuseid, kus lohaka lõhkaja käes plahvatanud detonaator on rebinud asjaosalise käe küljest sõrmi ja põhjustanud muidki, ka otseselt eluohtlikke vigastusi. Seega võib inimesega enam-vähem vahetus kontaktis (käes, taskus vm) oleva detonaatoriga sarnast laengut kandev piipar põhjustada tõsiseid ning elutähtsate elundite läheduses asudes ka eluohtlikke ja surmavaid vigastusi.

Selle lõhkeaine initsieerimine on tõenäoselt sarnane näiteks mäe- ja ehitustööstuses kasutatavate elektrooniliste detonaatoritega, kus väikesemõõduline kondensaator laetakse vastava signaali järel tühjaks pürotehnilise süüteseguga kaetud hõõgniiti (süütepeasse), mis omakorda paneb plahvatama lõhkeainelaengu. Needki komponendid on kerged ja väikesemõõdulised, mahtudes detonaatorisse läbimõõduga kuni 10 mm, pikkusega kuni 100 mm. Ka peaks piipari aku olema piisava mahutavusega, sh kondensaatori täislaadimine, sellise ülesande täitmiseks.

Sellised lõhkekehad (plahvatavad piiparid) võivad tõenäoselt olla kas piiparid, millesse on mahutatud elektroonilised detonaatorid või on tegemist väikeseeriana toodetud eritoodetega.

IT-poolse osa suhtes ei loe ma ennast piisavalt pädevaks kommenteerima, kuid olen arvamusel, et vastavate käskude piipari kiipidesse kodeerimine on täiesti võimalik.