Kunagi oli Maa ümber midagi erakordset, mis suurt segadust tekitas

AI ettekujutlus Maad ümbritsevast rõngast. Foto: DALL·E 3

Teadlased on leidnud tõendeid, mis viitavad sellele, et umbes 466 miljonit aastat tagasi võis Maa ümber olla rõngassüsteem. Sel ajal toimus ebatavaliselt intensiivne meteoriitide laine, mida tuntakse ordoviitsiumi kokkupõrgete tsüklina. See erakordne avastus seab kahtluse alla meie senised arusaamad Maa iidsest ajaloost.

Uuring, mis avaldati ajakirjas Earth and Planetary Science Letters, põhineb Ordoviitsiumi perioodi tektooniliste plaatide rekonstruktsioonidel. Teadlased märkasid, et 21 asteroidi kraatrit asuvad kõik ekvaatorist 30 kraadi kaugusel, kuigi üle 70 protsendi Maa mandrilisest koorest asub väljaspool seda piirkonda. Tavapärased teooriad ei suuda seda anomaaliat seletada.

Uurimisrühm usub, et see lokaalne kokkupõrgete tsükkel tekkis pärast suure asteroidi lähedast kokkupuudet Maaga. Kui asteroid läbis Maa Roche'i piiri, purunes ta hoovuste mõjul laiali, moodustades planeedi ümber jäätmerõnga, mis sarnaneb Saturni ja teiste gaasihiiglaste ümber olevate rõngastega.

Uuringu juhtivautor, Monashi ülikooli professor Andy Tomkins, selgitab: «Miljonite aastate jooksul langes selle rõnga sisu järk-järgult Maale, tekitades geoloogilistes andmetes täheldatud meteoriitide kokkupõrgete suure hulga. Samuti näeme, et selle perioodi settekivimite kihid sisaldavad erakordseid koguseid meteoriidijääke.»

Barringeri meteoriidikraater Arizonas. Foto: Wikimedia Commons

Veelgi huvitavam on rõngassüsteemi potentsiaalne mõju kliimale. Teadlased oletavad, et rõngas võis heita varju Maale, blokeerides päikesevalgust ja aidates kaasa märkimisväärsele globaalsele jahtumisele, mida tuntakse Hirnantiani jääajana. See periood, mis toimus ordoviitsiumi lõpu lähedal, on tunnistatud üheks kõige külmemaks perioodiks Maa ajaloo viimase 500 miljoni aasta jooksul.

Professor Tomkinsi hinnangul võis rõngassüsteem mõjutada globaalset temperatuuri, mis lisab uue keerukuse meie arusaamisele sellest, kuidas maavälised sündmused võisid Maa kliimat kujundada.

Tavaliselt tabavad asteroidid Maad juhuslikes kohtades, mistõttu näeme näiteks Kuu ja Marsi peal ühtlaselt jaotunud kokkupõrkekraatreid. Et uurida, kas ordoviitsiumi kokkupõrkekraatrite jaotus ei ole juhuslik ja on ekvaatorile lähemal, arvutasid teadlased välja mandri pindala, mis suudaks selle aja kraatreid talletada.

Ordoviitsiumi ajastu jooksul asus suur osa mandrilisest koorikust ekvaatori lähedal. Mandrilised alad, mis on vanemad kui ordoviitsium, on kaardil tähistatud roosaga. Need kujutavad piirkondi, kus kivimid pärinevad ordoviitsiumist vanematest geoloogilistest ajastutest. Ordoviitsiumi ajastu kivimid on kaardil tumesinised, samas kui nooremad kivimid on tähistatud halli värviga. Foto: Tomkins et al.

Nad keskendusid stabiilsetele, häirimatutele kratoonidele, mille kivimid on vanemad kui ordoviitsiumi keskpaik, jättes välja sette või jää alla mattunud alad, erodeerunud piirkonnad ja tektoonilisest tegevusest mõjutatud piirkonnad. Kasutades GIS-meetodit (geograafiline infosüsteem), tuvastasid nad geoloogiliselt sobivad piirkonnad erinevatel mandritel. Selliseid piirkondi nagu Lääne-Austraalia, Aafrika, Põhja-Ameerika kratoon ja väikesed Euroopa osad peeti selliste kraatrite säilitamiseks hästi sobivaks.

Leiti, et vaid 30 protsenti sobilikust maismaast asus ekvaatori lähedal, kuid kõik sellest ajastust pärit kokkupõrkekraatrid asusid just seal. Selle avastuse mõju ulatub kaugemale geoloogiast, ajendades teadlasi uuesti hindama taevaste sündmuste laiemat mõju Maa arenguloole. Samuti tekitab see uusi küsimusi teiste iidsete rõngassüsteemide võimalikkuse kohta, mis võisid mõjutada elu arengut Maal.

Kas sarnased rõngad võisid eksisteerida ka muudel aegadel meie planeedi ajaloos, mõjutades kõike alates kliimast kuni elu levikuni? Need uuringud avavad Maa mineviku uurimisel uusi ideid, mis annavad uusi teadmisi meie planeedi ja ülejäänud kosmose vahelistest dünaamilistest vastastikmõjudest.

Allikas: newatlas.com