«Marsi ämblike» tekkepõhjus lõpuks leitud

Copy
NASA teadlased tegid eduka katse, et teada saada, mis selliseid pinnavorme tekitab.
NASA teadlased tegid eduka katse, et teada saada, mis selliseid pinnavorme tekitab. Foto: ESA/TGO/CaSSIS

Marsi lõunapoolusel nähtavad kujundid, mida kutsutakse ämblikeks, on teadlastele peamurdmist pakkunud pikka aega. Need hämmastavad pildid, mis kaugelt vaadates meenutavad hiiglaslikke ämblikke, ei tähenda, et Marsil elaksid tohutult suured elukad. Moodustiste teke on seotud hoopis planeedi kliima ja aastaaegade muutustega.

Teadlaste välja pakutud peamine hüpotees, tuntud kui Kiefferi mudel, viitab sellele, et need «ämblikud» tekivad Marsi pinnase kuumenemise ja jahtumise tulemusel. Kiefferi mudel selgitab, et kevadine päikesevalgus tungib läbi läbipaistva jää ja soojendab selle all olevat pinnast, mis põhjustab jää sublimeerumist ehk üleminekut tahkest olekust otse gaasiliseks. Selle protsessi käigus tekivad kõrge kiirusega gaasivoolud, mis uhuvad pinnase all oleva liiva ja tolmu laiali, luues nähtavad mustrid.

NASA Marsi Reconnaissance Orbiteri HiRISE kaamera tehtud piltidel on näha mitmeid neid eripäraseid moodustisi alal, mis on umbes 1,2 kilomeetrit lai. Päikesevalgus tuleb pildil paremalt, umbes 15 kraadi kõrguselt horisondi kohal. Teadlased nimetavad neid moodustisi «araneiformideks», mis tähendab ämblikulaadseid struktuure.
NASA Marsi Reconnaissance Orbiteri HiRISE kaamera tehtud piltidel on näha mitmeid neid eripäraseid moodustisi alal, mis on umbes 1,2 kilomeetrit lai. Päikesevalgus tuleb pildil paremalt, umbes 15 kraadi kõrguselt horisondi kohal. Teadlased nimetavad neid moodustisi «araneiformideks», mis tähendab ämblikulaadseid struktuure. Foto: NASA / JPL-Caltech / University of Arizona

Kuigi Kiefferi mudelit on aastakümneid aktsepteeritud, soovis teadlaste rühm NASA JPLi (Jet Propulsion Laboratory) laboratooriumis saada kinnitust, kas need mustrid võivad veel tänapäevalgi moodustuda või on nad jäänukid Marsi varasemast ajaloost. Eksperimendi tegemine, mis matkiks Marsi külma ja madala rõhuga keskkonda, oli keeruline. Teadlased kasutasid NASA JPLi spetsiaalset seadet, mida tuntakse kui DUSTIE (Dirty Under-vacuum Simulation Testbed for Icy Environments), et luua tingimused, mis sarnanevad Marsi keskkonnaga.

Pärast korduvaid katseid said teadlased lõpuks sobiva jää paksuse, et simuleerida Marsi pinnase ja jää all aset leidvat soojenemisprotsessi. Eksperimendi käigus tekkisid süsinikdioksiidi gaasi plahvatused, mis paiskasid pinnase laiali ja tekitasid mustrid, mis meenutasid Marsil nähtavaid «ämblikke». Uurimisrühma juht Lauren McKeown kirjeldas hetke, mil tema viieaastane otsing vastuseid leidis. «See oli reede õhtul, kui labori juhataja tuli sisse, sest kuulis minu rõõmukiljeid,» meenutas ta NASA-le antud intervjuus.

DUSTIE-nimeline kamber, milles katse tehti.
DUSTIE-nimeline kamber, milles katse tehti. Foto: NASA/JPL-Caltech

Lisaks sellele, et eksperiment toetas Kiefferi mudelit, leidsid teadlased ka uusi aspekte. Näiteks leidsid nad, et gaasi plahvatused tekitasid pragusid, mis olid põhjustatud jää sublimatsioonist pinnase sees, mitte ainult pinnase kohal.

Teadlaste sõnul võivad samad mehhanismid selgitada ka teisi Marsi pinnavorme, nagu polügonaalsed mustrid ja liivavallid, kuid nende selgituste kinnitamiseks on vajalikud edasised uuringud.

Uuring avaldati ajakirjas The Planetary Science Journal.

Allikad: iflscience.com ja NASA

Tagasi üles