Kas kõik tiibadega saurused ikka suutsid neid lehvitades lennata või ...

Välimuselt sarnased kuid täiesti erinevate tiivaehitustega saurused: üks neist suutis tiibu lehvitades lendu tõusta aga teine eelistas õhuvoogudes purilennukina ringi liuelda. Foto: Devian Art

Mõned pterosaurused lendasid tiibu lehvitades, teised liuglesid nagu raisakotkad, selgitab uus uurimus, mis avaldati ajakirjas Journal of Vertebrate Paleontology.

Pikka aega on arutatud, kas suurimad pterosaurused suutsid üldse lennata. Uurijate hiljutised avastused kinnitavad aga, et mitte ainult ei suutnud need hiiglaslikud olendid õhku tõusta, vaid neil oli ka erinevaid lennustiile. Uuringus kasutati haruldasi ja suurepäraselt säilinud kolmemõõtmelisi fossiile kahest suurest pterosauruse liigist, sealhulgas ühest teadusele uuest liigist.

Ameerika Ühendriikide Michigani ülikooli, Jordaania loodusressursside ameti ja Saudi Araabia geoloogiateenistuse teadlased avastasid, et need fossiilid pärinevad hilisest Kriidiajast (u 72–66 miljonit aastat tagasi) ning on kahes Afro-Araabia rannikuäärses leiukohas erakordselt hästi ja kolmemõõtmelisena säilinud.

Kompuutertomograafia skaneeringud paljastasid lennustiilide erinevuse

Teadlased kasutasid kõrglahutusega kompuutertomograafiat (computed tomography ehk CT), et analüüsida pterosauruste tiivaluude sisemist struktuuri. Michigani Ülikooli maa- ja keskkonnateaduste osakonna juhtiv autor dr Kierstin Rosenbach selgitab, et kolmemõõtmeliselt säilinud pterosauruse luud on erakordselt haruldased, kuna nende õõnsad luud on väga haprad ja tavaliselt leitakse need kokku vajununa.

CT-skaneeringud paljastasid erakordseid ja põnevaid sisemisi struktuure. Näiteks juba tuntud hiigelpterosauruse Arambourgiania philadelphiae 10-meetrise tiivaulatusega luudes leiti spiraalsed harjad, mis meenutavad raisakotkaste tiivaluude sisemust. Need struktuurid on tõenäoliselt kohandused väändekoormuste (torsional loadings) vastu, mis tekib liuglemisel – lennustiili puhul, mis nõuab minimaalselt tiibade lehvitamist.

Teine uuritud liik oli teadusele uus Inabtanin alarabia, mille tiivaulatus oli viis meetrit. See liik sai nime leiukoha järgi, kus see avastati – Tal Inabi, viinamarjakarva mäe lähedal. CT-skaneeringud näitasid, et selle tiivaluude struktuur oli hoopis teistsugune. Inabtanini tiivaluud olid risti-rästi täis tugistruktuure, mis viitab sellele, et see pterosauruse liik lendas tiibu lehvitades.

Lennustiilide mitmekesisuse tähtsus

Teadlaste sõnul on põnev avastada, et erineva suurusega pterosaurustel oli mitmesuguseid lennustiile. See avab uusi vaateid nende loomade eluviisidele ja tekitab huvitavaid küsimusi, näiteks kuidas lennustiilid on seotud keha suurusega ja milline lennuviis oli pterosauruste seas kõige levinum.

Michigani Ülikooli paleontoloogiakogu kuraator, professor Jeff Wilson Mantilla  märgib, et erinevad struktuurid kajastavad tõenäoliselt mehaanilisi jõude, mis rakenduvad pterosauruste tiibadele lennu ajal.

Uuring pakub olulist infot edasisteks uurimusteks, et mõista paremini pterosauruste lennuvõimekust ja käitumist. Dr Rosenbach loodab, et see avastus viib järgmiste  uuringuteni, mis aitavad selgitada pterosauruste luustruktuuri ja lennumehhaanika seoseid.

Allikas: Phys. Org 

Vaata lisaks 3D-animatsiooni dinosauruste suurusest võrreldes inimesega: