Arhitektuuritudengid tahavad põhumajade ehitusele uue hoo sisse lükata

Eesti Kunstiakadeemia ja TalTechi tudengid soovivad vanarahva teadmistele ja oskustele uue hoo sisse lükata ning võtsid ette pooleteise aasta pikkuse teadus-arendusprojekti, eesmärgiga ehitada maju põhust. Ja mitte ainult, vaid eesmärk oli lükata ka ümber, või saada kinnitust hulgalistele müütidele, mis põhuhoone ehitusega kaasas käivad.

Põhust hoonete ehitamine ei ole kaduma läinud või unustatud oskus, sest juba 90ndate lõpust alates ning tänapäevalgi põhumaju aeg-ajalt siia-sinna kerkib. Kunstiülikooli arhitektuuritudengitel oli plaan läheneda sellele ehitusmaterjalile läbi innovatiivsema külje ja projekteerida tänapäeva ehitusmaailma sobilik lahendus. Selle peamine eesmärk on pakkuda võimalust ehitada kiirelt ja mugavalt, kohandada ruume nii, nagu kliendile meeldib. Tulemusena sündis projekt nimega 1+X, mis tähendab lahendust, kus hoone keskel on üks tehnosüsteemide jaoks loodud moodul, millele võib lisada X arvu ruumimooduleid. Meetodit nimetatakse ka mustersüsteemis projekteerimiseks.

Kogu kontseptsiooni kokkupanek ja selle arusaadavaks tegemine oli kindlasti hiiglama suur ja vaevarikas töö, kuid lahenduse tuum on geniaalselt lihtne ja igaühe jaoks jõuetekohane. Valmis tuleb teha tark moodul, mille ümber saab klient ehitada põhupaneelidest nii palju ruume, kui soovib ja paigutada oma äranägemise järgi, kuidas vajalik. Kindasti ei saa see olema lihtne, mida tiim ka omal käel Paidesse arvamusfestivalile PÕHULA(va) ehitamisel koges. Küll aga pakkus see ettevõtmine võimalusi leida kohapeal kiireid ja leidlikke lahendusi ootamatutele olukordadele, mille üle nii tegijad, publik kui esinejad hiljem rahul olid, mis peabki ja käib (peaaegu alati) ehitamisega kaasas.

29.08.2024 Tallinn. Põhumajade projekti kokkuvõttev üritus EKAS. 1+x arendustiim (vasakult) Rasmus Meema, Liispet Viira, Triinu Amboja, Roosmarii Kukk, Aneth Traumann ja Valerii Krinberg. Foto: Sander Ilvest

Põhust hoone iseehitajale on siiski tungiv soovitus enne nivelli ja haamri kättevõtmist teha ettevalmistusi ja seda alustada just 1+X projekti kodulehelt, kus on suur eeltöö ära tehtud ja sadu allikaid läbi töötatud ning neist omakorda sisukas teaduslik kokkuvõte koostatud. 

1+X meetodi järgi ehitamise teeb veelgi lihtsamaks tiimi valmistatud veebipõhine konfiguraator, mis loodi hoonete kiireks projekteerimiseks.

Kunstiakadeemia peamajas avati põhumaja projekti lõppedes ka näitus, kus asjaosalised jagasid ettevõtmise kohta selgitusi ja igaüks sai põhupaneeli ka käega katsuda ja värske kuiva põhu lõhna nuusutada.

Kuidas teadus-arendusprojekt 1+X sündis, mis olid olulisemad tulemused ja järeldused ning millised põnevamad müüdid põhumaja ehituse kohta kinnitust said või ümber lükati, sellest rääkisin projektijuhi EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise lõpetanud Triinu Ambojaga.

Triinu Amboja nõjatub julgelt põhust ehitatud seina najale ja räägib põhust ehitamise kogemustest. Ta arvab, et me ei peaks kartma võtta midagi minevikust ja kohandada seda tänapäeva konteksti. Foto: Sander Ilvest

Kuidas see projekt alguse sai? Miks te üldse põhust ehitamise peale hakkasite mõtlema ja selle suure asja ette võtsite?

Kogu projekt sai alguse tegelikult siinsamas EKA majas arhitektuuriosakonnas, kus me uurisime modulaarset arhitektuuri. Modulaarne arhitektuur on ka juba erinevates suundades uuritud, kuid me tahtsime tuua oma niši, mida me ise nii palju näinud veel ei ole. Ja me mõtlesime, et see võiks tulla materjalidest. Tahtsime uurida materjale, mida on lihtne kätte saada, aga ehituses vähe kasutuses. Valisime põhu, sest põllud on pea igal pool maailmas ja põhk on jääkprodukt, mis aitaks vähendada CO₂ jalajälge.

Kui palju mängis siin rolli Ukraina? Sest Ukrainat on varsti vaja üles ehitama hakata ja seal on palju viljapõlde ja põhku.

Ukraina olukord andis meie projektile algtõuke, kui osalesime oma ideega Garage48 makeathonil, mille teemaks oli Ukraina ülesehitus. Kuna pidime mõtestama, kuidas just Ukrainat uuesti üles ehitada, siis sobis põhumaterjal sinna väga hästi ja hoidsime sellest ideest tuligihingeliselt kinni. Lisaks mõtestasime, mis võiks olla taolise hoone kontseptsioon, mida seal ehitada. Me võtsime aluseks Eestis SOS lasteküla asenduskodud, kus perevanematel on võimalik kasvatada nelja kuni kuut last. See oli meie esimene tüpoloogia, mida me hakkasime arhitektuurselt katsetama põhust moodulitega.

Plaan oli ehitada ka natukene uutmoodi põhust maja nagu alguses mainitud, et põhust on ka varem ehitatud ja on need majad siiamaani püsti, aga mida see uutmoodi põhumaja ehitamine teie nägemuses tähendas?

Meie jaoks oli väga oluline mõista, kuidas võtta traditsiooniline materjal, nagu põhk, ja viia see tänapäeva ehitussektorisse. Tänapäeval on aina tähtsam see, et saaksime kiirelt ehitada, aga ka kvaliteetselt ehitada, samuti on oluline ka hind. Seega hakkasime uurima põhust moodulite eeltootmist tehases, mis viiakse ehitusplatsile kohale ja mille moneteerimine käib tunduvalt kiiremini kui kohapealne ehitus.

PÕHULA(va) Paides. Foto: Evert Palmets

Hakkasitegi siis neid kastikesi kokku panema, millest võib ükskõik mida lõpuks teha, kasvõi pilvelõhkuja valmis ehitada?

Pilvelõhkuja puhul mängib rolli meie 1+X süsteemis puitkonstruktsiooni võimekus. Põhk soojustusmaterjalina võiks kõrgetes hoonetes kasutuses olla küll. Kindlasti tuleks aina rohkem mõelda looduslikele materjalidele, et luua ka võimalikult ökoloogilisi kõrghooneid.

Mis teil siis välja tuli sellest, mida alguses sai uuritud ja lõpuks oma käe peal kõik järgi proovisite? Mis järeldusele jõudsite?

Alguses me arvasime, et mustersüsteemis projekteerimine saab olla väga lihtne – lood mustri, kus saab justkui kõike teha. Tegelikult tuleb ette anda reegleid, sest muidu tehases tootmine ei saa olla kiire ja efektiivne. Seega pidime hakkama tegema otsuseid, kus tahame tõmmata reeglitega piirid ja kus tahame jätta kliendile vabaduse. Lõpuks lõime kontseptsiooni, kus on üks tark moodul, mille ümber saab vastavalt ruumi moodulitega ehitada nii eramuid kui ka kortermaju. Ja võib-olla kõige õpetlikum oligi meile, kui püstitasime Paides arvamusfestivalile lava. See oli lihtsustatud versioon 1+X uurimustööst, et põhku kui ehitusmaterjali inimesteni tuua. Aga just see, kuidas ette ehitatud paneelidega sai kohapeal lava seinad väga kiirelt püsti, oli meie jaoks inspireeriv. Samas katus, mida mõtlesime mitte modulaarselt projekteerida ja ette ehitada n-ö tehases, võttis mitu päeva aega.

Põhk on vist ka üks odavamaid ehitusmaterjale üldse, kui seda ehitusmaterjaliks pidada võib?

Jah, ütleme nii, et põhk toorainena ei ole kallis, aga kui seda hakata töötlema, siis selle väärtus hinnas tõuseb. Aga sellegipoolest on põhk konkurentsivõimeline ehitusmaterjal nii oma soojapidavuse kui ka hinna poolest.

Näitusel uurivad külastajad, kuidas rakendada põhku kui traditsioonilist materjali kaasaegses ehituses. Foto: Sander Ilvest

Kui palju te olite kuulnud neid müüte, mis põhuga kaasas käivad, et hiired närivad läbi ja läheb hallitama ja vajub kokku ja mis seal kõik veel võis olla?

Ma toon välja paar müüti, mis on enim levinud. Kõigepealt arvatakse, et põhk läheb väga kergesti põlema. Kui see aga tihedalt kokku pressida, siis selle põlemisoht ei ole suur ja puitmajad võivad isegi minna palju kiiremini põlema. Teine suur müüt on see, et närilistele meeldib põhus elada. Jällegi selle väite ümber lükates ei ole põhk neil nii-öelda rohkem meeldivam materjal kui mõni muu soojustusmaterjal, sest seal ei ole seda toiteväärtust, mida nad otsida võiksid. Samuti toon välja selle, et tihti arvatakse, et põhumajad hoiavad niiskust kinni, aga kui põhku õigesti viimistleda, siis on maja meeldivalt hingav.

Kui vastupidav üks selline seinapaneel on? Mis sellise maja eluiga võiks küll olla?

Ma arvan, et nii nagu iga maja puhul, on ka põhumaja puhul oluline, kuidas me ehitame, et see oleks kvaliteetne. Aga ma arvan, et see, et on põhust, ei tee teda vähem kvaliteetseks. Tema eluiga on samamoodi 50–100 aastat nagu teistel majadel.

1+X arendustiim selgitab, kuidas projekt sujus ja mis saab edasi. Foto: Sander Ilvest

Kakskümmend aastat tagasi, või isegi rohkem, tuli see põhuteema ohoo peale, siis sai mõned majad püsti ka pandud, aga nüüd on see teema vahepeal kuhugi nagu ära kadunud ja põhust enam nii aktiivselt ei ehitata. Kas selles mõttes julgustaksite ehitama põhust? Et ei ole häda midagi ja nüüd on mõnedki müüdid ümber lükatud ja võiks uue hoo sisse saada.

Mina julgustaksin küll põhust ehitama. Ka meie projekti puhul oli väga oluline see, et saaksime inimesteni tuua selle teadmise, et põhk on kvaliteetne ehitusmaterjal, millest saab ehitada. Minu meelest võiksime aina rohkem põhust ehitada, sest üha rohkem peame vaatama, mis on meie CO₂ jalajälg ka ehitussektoris, sest paraku on hooned ja hoonete kasutamine kõige suurema jalajäljega sektor.

Pigem ju noored inimesed eriti vaatavad selliseid ehitustehnoloogiad nagu 3D-printimine ja mida kõike veel. Teie valisite hoopis sellise asja, mille peale vaata et ei olegi elektrit üldse vaja kulutada ega mingisuguseid lisamaterjale kuskilt tuua. Kuidas selline asi juhtus?

Üks innovatsiooni suund on see, kui oskad midagi uut leida ja uut välja mõelda. Aga teine innovatsiooni loomise viis on see, kui leiad üles midagi head, mis on kunagi kasutuses olnud ja oskad seda uuesti kasutusse tuua. Kõige vanem põhumaja on näiteks juba üle 100 aasta vana. Seega ma arvan, et me ei peaks kartma võtta midagi minevikust ja kohandada seda tänapäeva konteksti.

Nüüd on see pooleteiseaastane projekt läbi saanud. Saate natukene vabamas meeleolus sellele asjale tagasi vaadata. Mis saab edasi? Kas teete põhuga seoses veel mõne mõne põneva uuringu või jätkuprojekti?

Põhku tasub kindlasti edasi uurida ja arvan, ka sellel arendusprojektil on kasvanud välja suundi, kuhu edasi minna. Ma usun, et te veel kuulete 1+Xst.

EKA arhitektide ja TalTechi inseneri loodud arendusprojekti «Moodulsüsteemi 1+x arendus, tehnomooduli väljatöötamine ja põhu kui materjali kasutamise uurimine» uurimisrühma kuuluvad EKA arhitektid Triinu Amboja, Aneth Traumann, Roosmarii Kukk, Valerii Krinberg, Liispet Viira ja TalTechi inseneriharidusega Rasmus Meema.

Projekti elluviimist toetasid riigi teadus- ja arendustegevuse vahenditest EAS ja Kredex.