Teadlased paljastasid juriidiliste tekstide peidetud saladuse

Copy
Juriidiliste tekstide lugemine võib tõepoolest ahastusse ajada – aga need on kirjutatud eesmärgipäraselt just nii. Paraku pole eesmärk seotud arusaadavuse kasvatamisega.
Juriidiliste tekstide lugemine võib tõepoolest ahastusse ajada – aga need on kirjutatud eesmärgipäraselt just nii. Paraku pole eesmärk seotud arusaadavuse kasvatamisega. Foto: Unsplash

Õigusdokumendid on raskesti mõistetavad. Õiguskeelt kasutatakse ilmselt teadlikult selleks, et tekitada teadmiste ja autoriteedi tunnet.

Õiguskeel on nii sügavalt juurdunud meie ühiskondlikku mõtlemisse, et seda kasutavad isegi mittejuristid, nagu tõestasid Chicago ülikooli õigusteaduskonna, Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) ja Austraalia Melbourne'i ülikooli teadlased.

Nii nagu võlumise loitsud, mis sageli väljenduvad keerukas ja suursuguses stiilis, et anda neile lisakaalu, kaldutakse õigusdokumentide puhul samuti üles kruttima keelelist keerukust, leidis uuring.

Kognitiivteadlane Edward Gibson MITist selgitab, et inimesed mõistavad justkui vaikimisi reeglit, et seadused peavad niimoodi kõlama, ja nad kirjutavad neid vastavalt.

Varasemad uuringud on näidanud, et lausetesse pikkade definitsioonide paigutamine – tuntud kui «keskelt-sisestamine» (center-embedding) – lisab õigusdokumentidele keerukust. Uurimisrühm soovis aga seekord uurida, miks selline keskelt-sisestamine õiguskeeles üldse esineb.

Gibson ja tema kolleegid tegid eksperimendid, kus 286 mittejuristist vabatahtlikku kirjutasid erinevat tüüpi seadusi kirjeldavaid tekste, lugusid seadustega seotud kuritegudest ja seaduste seletusi välisriikide inimestele.

Tulemused näitasid, et keskelt-sisestamine oli tavaline seadust kirjeldavas tekstis olenemata sellest, kas osalejatel paluti hiljem oma tekste redigeerida – mis viitab sellele, et keerukus ei tulene toimetamise rohkusest.

Lihtsam keel ja vähem keskelt-sisestamist ilmnesid kirjutistes, mis ei käsitlenud seadusi, mis viitab sellele, et selline keerukus esineb eelkõige õigusdokumentides. Järgmine samm on uurida vanemaid õigusdokumente, et mõista, kust see stiil pärineb.

Gibsoni sõnul on inglise kultuuris hästi teada, et kui keegi tahab kirjutada midagi, mis kõlaks nagu loits, lisatakse sinna palju vanamoelisi riime. Tema hinnangul võib keskelt-sisestamine anda õiguskeelele sarnase märgilisuse.

Juba 19. sajandi keskel kirjutas Charles Dickens kohtuprotsessist, mis oli muutunud nii keeruliseks, et keegi ei saanud sellest aru, ja sellest ajast peale pole olukord eriti paranenud. See läheb vastuollu inimese loomuliku sooviga suhelda tõhusamalt ja olla paremini mõistetav.

Õiguskeeles ohverdatakse selgus selleks, et kõlada autoriteetsemalt. Hea uudis on, et lahendus on lihtne. Uuringu autorid märgivad, et seadusi saab tõhusalt lihtsustada, ilma et suhtluse sisu kaoks või moonduks.

Teadlased loodavad, et uuring viib õigusdokumentide muutmiseni lihtsamaks ja arusaadavamaks. Gibson märgib, et juristid ise leiavad, et õiguskeel on tülikas ja keeruline ning ülejäänud ühiskonnal on sellest veelgi keerulisem aru saada.

Allikas: ScienceAlert

Märksõnad

Tagasi üles