Tšehhi teadlased on välja selgitanud, kuidas «kamikaze»-termiidid end õhku lasevad ja oma vaenlasi mürgitavad. Termiidiliik Neocapritermes taracua ohverdab end, vallandades plahvatusliku keemilise reaktsiooni, mille tulemusel tekib mürgine vedelik, mis halvab ja mürgitab nende vastaseid.
Need loomad lasevad end hulgakesi õhku – loe, miks?
Ainulaadne kaitsemehhanism putukate maailmas – eneseohverdus (autothysis, suicidal altruism)
Neocapritermes taracua kolooniatel on unikaalne kaitsemehhanism, mis on putukate maailmas ainulaadne. Teadlased on välja selgitanud mehhanismi, kuidas toimib ensüüm, mida termiidid oma seljal kannavad.
Termiit võib selle enesetapukoormaga elada terve elu.
Noored isendid, kes on võimelised oma koloonia heaks tööd tegema, kannavad «tagataskus» vaid väikest kogust ensüümi. Niinimetatud sinine seljakott, millesse plahvatusohtlik materjal koguneb, kasvab aja jooksul suuremaks kui vananev putukas kaotab jõudu. Tema viimane teene termiitide kogukonnale on see, et ta on valmis end koloonia hüvanguks ohverdama.
Seda, et Neocapritermes taracua termiitidel on «seljakotis» aktiivse ensüümi pakid, sinised laigud, mis on täidetud vaske sisaldavate ensüümidega (sinine lakaas BP76) mida nad ei kõhkle hädaolukorras relvana kasutamast, märkasid teadlased juba varem. Kui kolooniale tekib oht, rebivad vanemad termiidid oma «seljakoti» katki ning selles olev ensüüm seguneb kohe teise ainega, moodustades kleepuva vedeliku, mis sisaldab toksilisi bensokinoone. See tapab küll ka termiidi enda, kuid halvab või tapab ka ründaja.
Pavlína Řezáčová, uurimistööd juhtiva labori juhataja, selgitas, et see avastus on suurepärane näide struktuuribioloogia asendamatust rollist. Ta märkis, et molekuli kolmemõõtmelise struktuuri, s.o üksikute aatomite asukohtade tundmine aitab mõista bioloogilisi protsesse, nagu käesoleval juhul termiitide unikaalset kaitsemehhanismi.
Allikas: Interesting Engineering