ARVAMUS ⟩ Teadmatus vesinikuenergeetikast paneb rääkima lobajutte

Studio City True Zero vesinikutankla San Fernando orus Hollywoodis. See on avatud 24 tundi ööpäevas ja vesiniku hind seal on 13,14 $/kg. Foto: Hydrogen Fuel Cell Partnership

Tartu Ülikooli keemiateadlase Ove Olli arvates ei ole Mihkel Kunnuse Postimehes avaldatud kirjutis vesinikust sugugi mitte õpetusliku iseloomuga ja vigade rohkuse tõttu ei küündivat see koolipoisi kirjandikski. Miks see nii on ja milles autori vead, kirjutabki ta oma arvamusloos.

Vesinikul on ülioluline roll nii tänases kui ka tulevases tööstuses, ning Eesti ametkondade tunnustus sellele on kiiduväärt. Nagu võib tõdeda Arenguseire Keskuse raportist, on vesinikutehnoloogiate tulevikuväärtus Eestis eriti kõrge, kuna siin saavad kokku tipptasemel teadustöö, kõrge lennuga teadusmahukas ettevõtlus ja ka reaalsed, käega katsutavad lahendused, mis toetavad Eesti kliimaeesmärkide saavutamist. Paraku on alatasa kuulda õpetlasi, kes seostavad loodusteaduslikku progressi teoloogia ning isikliku arvamusega, ning üritavad alternatiivsete faktide saatel meid eksiteele suunata. Kõigepealt tuleb alustada Postimehes (PM 22.08.2024) ilmunud Mihkel Kunnuse artikli vigade parandusest. Väide, et «vesiniku tootmisel läheb enamik energiat raisku, elektrolüüsi kasutegur on kõigest kolmandik, kaks kolmandikku hajub soojusena!» on väär. Tänaste kommertsiaalsete elektrolüüserite efektiivsus, sõltuvalt tehnoloogiast ja võimsusest, jääb vahemikku 60 kuni 85%. Samuti ei ole toodetud soojusenergia pelgalt kadu, vaid kasutatav vajadusel näiteks hoonete keskküttesüsteemides Eesti elanike kodude soojendamiseks. Väide, et «Idee tasandil saaks selle vesiniku mõistagi toota ka elektrolüüsil, … nii suures mahus oleks see praegu täiesti võimatu.» on samuti vale. Tänase globaalse vesinikutoodangu (ca. 90 miljonit tonni) tootmine vajaks ligikaudu 4 500 TWh elektrienergiat, mis moodustab 15% globaalsest elektrienergia toodangust. See on samas suurusjärgus tänase tuule ja päikeseenergia põhise elektrienergia toodanguga, kuid arvestades heitmevabade taastuvenergiaallikate ülikiiret kasvu (2024 prognoos tuule ja päikeseenergia toodangu kasvuks on 1 300 TWh) on saavutatav vaid mõne aastaga. Väide, et «Vesinikutehnoloogiatel pole siiani ühtegi veenvat edulugu», on samuti vigane. Norsk Hydro jaamades Norras toimus vesiniku tootmine elektrolüüsi teel 1928 kuni 1971. Sealse kahe elektrolüüsijaama koguvõimsus ulatus 325 MW-ni ning hüdroelektrienergia abil toodetud vesinikust valmistati kompleksväetiseid kogu sealse regiooni jaoks. Lisaks leidub eelnevas artiklis mitmeid ebamääraseid väiteid ja võrdluseid, näiteks ei ole võimalik mõista, millega võrreldes on vesiniku rakendamine «kallimaks, ebaefektiivsemaks, ohtlikumaks, kohmakamaks, vähem vastupidavaks» tegev. Tänaste vesinikelektriautode kogu energiatsükli (taastuvenergia tootmisest auto ratasteni) efektiivsus on 30% ringis. See on kaks kuni kolm korda kõrgem täna enimlevinud sisepõlemismootoriga autode energiatsükliga võrreldes (nafta ammutamisest auto ratasteni). Ka läbisõidetud kilomeetri hinna puhul on vesinikelektriautod samal tasemel sisepõlemismootoriga autodega Saksamaal, Prantsusmaal ja Hollandis, samas müra ja heitmete asemel saab nautida vaikust ja puhtamat keskkonda. Tänasel päeval ei ole ka kuidagi põhjendatud, et vesiniku kommertsiaalsed rakendused oleksid ohtlikumad, ebamugavamad või madalama töökindlusega võrrelduna tänaste üldlevinud rakendustega, pigem on mitmeid näiteid vastupidisest. Seega ei ole eelneva artikli puhul kindlasti tegemist «kooliõpetajalikul kombel» selgitusega, ning patt oleks seda isegi koolipoisi kirjandiks nimetada. Vaid ühe väitega saab artiklist muudetud kujul nõustuda: «SÜSIvesinikumajandus kestab ainult senikaua, kuni selle iga samm ja liigutus on massiivselt subsideeritud.» Ning selles seisneb ka suuresti väärtuskonflikt tänase päeva ja meie tuleviku ees. Kas sõna «kallis» on mõõdetav ainuüksi materiaalses vääringus või on meie olemuses ka muid väärtuseid? Kas Eesti riik on meile kallis? Kas Eesti julgeolek on kallis? Kas puhas looduskeskkond on meile kallis? Kas meie järeltulevate põlvkondade tulevik on meile kallis? Kui jah, siis on viimane hetk vaadata peeglisse ja proovida mõista, kelle heaolu ja vabaduste arvel tänane ühiskond lustib. Viimased aastad on olnud rekordilised fossiilkütuste otsetoetuste poolest ning maailmapanga andmetel moodustavad need https://www.imf.org/en/Topics/climate-change/energy-subsidiesh. Eesti majandusele ülekantuna tähendab see iga aastast summat 2,6 miljardit eurot. Probleem ei ole rahas. Pigem on see palju sügavam, ning puht inimlik neofoobia, tugev hirm tundmatute asjade ees, mid ei lase seda tundvatel inimestel isegi proovida alternatiivseid lahendusi. Fossiilkütustest on saanud inimkonna Stockholmi sündroom. Liitiumakude leiutaja, Nobeli preemia laureaat John B. Goodenough on öelnud, et iga uus tehnoloogiline rakendus peab tänapäeval olema demonstratiivselt parem tehnoloogiast, mida see asendab, isegi juhul kui sel on teisi olulisi eeliseid. Tehnoloogiat, milles tuleohtlikku vedelikku pannakse kõrgel rõhul ja temperatuuril plahvatama tuhaneid kordi minutis ei saaks mitte mingil juhul tänasel päeval turustada. Ometi on tegemist tavapärase sisepõlemismootoriga. Seega, millist kasu võiks Eesti sugusel riigil olla heitmevabale taastuvenergiale ja vesinikutehnoloogiatele panustamisel? Vaadates viimase nelja aasta sündmuseid on vastus number üks kindlasti julgeolek. Riik, mis on suuteline iseseisvalt tootma kogu oma energiaportfellis olevad kütused ja muundatud energia, on oluliselt vähem haavatav mistahes globaalsete konfliktide suhtes. Samas ei saa me keskenduda ainuüksi elektrienergia tootmisele, vaid vajadus on toetada kogu majandustegevust, transporti, põllumajandust, tööstust ja soojatootmist. See tähendab olulisi investeeringuid elektrifitseerimisse aga ka lühi- ja pikemaajalist energia salvestust. Ning isegi siis läheb meil ikkagi vaja vesinikku kui liidest heitmevaba taastuvenergiatootmise ja raskesti dekarboniseeritavate rakenduste vahel. Ainuüksi Eestist saab täna välja tuua planeeritud investeeringud ammoniaagi tootmiseks Paldiskis, metanooli tootmiseks Pärnu lähistel ning taksod ja bussid Eesti eri paigus. Isegi Eesti põlevkivi saatus võib sõltuda sellest, kas suudetakse toota piisavalt vesinikku, et madala väärtusega põlevkiviõlist kõrgema hinnaga keemiatööstuse lähtaineid toota. Eesti majanduse tänane olukord on olulisel määral tulenev selle avatusest ja eksporditurgude seisust, ning seega on küllaldane ja taskukohane energia eelduseks Eesti tööstuse püsimajäämiseks. Eesti on geograafilise positsiooni puhul õnnistatud külluslike taastuvenergia ressursside poolest ning seda peaks kindlasti ärakasutama kõrgemat lisandväärtust loova tööstuse puhul. Üheks neist ongi elektrolüüserite ja kütuseelementide arendamine ja tootmine. Kui globaalses taastuvenergeetika tehnoloogiate tootmises on Ameerika Ühendriigid ja Euroopa suuresti Hiinale kaotanud, on vesinikutehnoloogiad veel üks nendest, millel Euroopas ja Eestis on veel konkurentsieelis. Antud ettevõtted on Eesti jaoks strateegiliselt olulised ning nende peletamine oleks siinse ettevõtluse ja teaduse jaoks suur kaotus, mistõttu on ka Eesti riik panustamas nende arengusse. Ei tasu unustada, et Eesti ja Euroopa Liit on võtnud konkreetsed kohustused heitmete vähendamiseks, seda eelkõige mitte usu või ideoloogiaga seoses, vaid kindlustamaks meie majanduse jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime. Eestil on siin tegelikult positiivne näide infotehnoloogia sektori tiigrihüppe näol juba olemas. Täna vajame me hädasti tiigrihüpet energiasektoris, ning julgeid otsuseid on parim langetada keerulistes oludes.