Viikingirahvaid oli mitu ja ühed neist olid eriti verejanulised ja julmad

Paljudel viikingite pealuudel on tömbi esemega tekitatud trauma märke. Foto: Lisa Mariann Strand

Kuigi viikingid on tuntud oma vägivaldsete rüüsteretkede poolest, viitavad uued uuringud, et mõrtsuklikkus ja verejanu polnud kogu Skandinaavias üldlevinud.

Võrreldes Norra ja Taani viikingiaegseid skelette, leidsid teadlased, et inimestevahelised rünnakud olid tunduvalt levinumad põhja pool, samas kui taanlased jätsid jõu kasutamise enamasti võimuesindajate hooleks.

Taani skelettidest näitas vaid 7 protsenti füüsilise trauma tunnuseid, millest enamik oli tekkinud  ametlike hukkamiste käigus. Vastupidi sellele leiti Norra skelettidest, et kolmandikul olid paranenud vigastused, mis viitasid osalemisele surma mittepõhjustavates vägivaldsetes kokkupõrgetes, ning 37 protsendil olid surmava trauma tunnused.

Kui Taani tapmised tunduvad olevat olnud riiklikult heaks kiidetud, siis Norra surmad olid teadlaste sõnul hoopis teistsuguse iseloomuga, kus kõiki ohvreid oli rünnatud teravate ja/või torkerelvadega. Üllatuslikult ei olnud vägivald suunatud ainult Norra meeste vastu, mis viitab sotsiaalsele võrdsusele sugude vahel.

Vigastuste sarnasus Norra naistel ja meestel võib viidata sellele, et naised olid tegelik oht ründajatele – neid koheldi sama brutaalselt kui kõiki teisi vaenlasi – ning see võib rääkida nende mõjust poliitilisel ja sotsiaalsel areenil.

Selleks et paremini mõista vägivalla rolli kummaski ühiskonnas, analüüsisid teadlased mõõkade ja muude relvade levikut viikingiaegsetes haudades. Üldiselt olid relvad Norras palju levinumad, näiteks Rogalandi piirkonnas leiti üks mõõk 33 ruutkilomeetri kohta. Taanis aga leiti üks viikingimõõk 547 ruutkilomeetri kohta. See viitab sellele, et erinevalt Norrast ei olnud Taani viikingid raskelt relvastatud ning nende igapäevaelu oli palju rahumeelsem.

Leitud erinevuste selgitus võib peituda mõlema piirkonna ruunikivides, mille iidsetes tekstides vihjatakse, et Taanis oli ühiskond rohkem kihistunud kui Norras. Samal ajal on Taanis palju rohkem viikingiaegseid kindlusi kui Norras, mis viitab suuremale võimu tsentraliseerimisele.

Taanis on kindlustuste suurim kontsentratsioon 10. sajandi teises pooles, mil riiki valitses legendaarne kuningas Harald Sinihammas. Haraldi valitsusaeg paistab silma erakordse hulga muldvallidega, mis näitab, et ta suutis mobiliseerida seninägematuid ressursse.

Nii võimsa kuninga valitsusajal olid inimesed ilmselt rohkem valmis laskma võimuesindajatel lahendada konflikte ja reguleerida vägivalla kasutamist. Samal ajal tundub Norra olevat olnud rohkem nagu Metsik Lääs, kus inimesed võtsid õigusemõistmise enda kätte.

Nende tähelepanekute põhjal järeldavad autorid, et Taani oli tollase ajastu kohta üllatavalt  tsiviliseeritud ala. Norra, vastupidi, oli karm kant ning inimestel oli hirm vägivalla ees, mille tõttu nad end relvastasid.

«Analüüsidest leitud mustrid viitavad sellele, et Norra ja Taani olid selgelt eristuvad  viikingiühiskonnad,» selgitas uuringu autor David Jacobson. See on üsna silmatorkav, kuna üldiselt on arvatud, et viikingiaegne Skandinaavia oli sotsiaalses mõttes ühtne ruum.

Uuring avaldati ajakirjas Journal of Anthropological Archaeology.

Allikas: IFLScience