NEW SCIENTIST ⟩ Astronoomid vist teavad, mis tekitas 70ndatel avastatud tulnukaliku kosmosesignaali

Maxari satelliidifoto nüüdseks kokku kukkunud Arecibo observatooriumist Puerto Ricos. See on avastanud samuti kuulsa Wow! signaali analooge, mille tekkepõhjus on jäänud seni mõistatuseks. Kummaline nähtus võiks meenutada vägagi mõne tsivilisatsiooni saadetud teadet, kuid teadlased otsivad sellele ka teisi vähem ulmelisi põhjendusi. Foto: Maxar / AFP / Scanpix

1977. aastal tuvastati seletamatu raadiosignaal, mida tuntakse ka kui «Wow!» signaali, mida mõned on tõlgendanud isegi tulnukate sõnumina, kuid nüüd on hakatud jälile jõudma selle tegelikule põhjusele.

See raadiolaine võis olla tekitatud ka hoopis loodusliku galaktilise laseritaolise kiire poolt, arvavad astronoomid.

15. augustil 1977 tuvastas Ohio osariigi ülikooli raadioteleskoop Big Ear lühiajalise võimsa raadiolainete puhangu, millel oli ebatavaliselt kitsas sagedusvahemik, mis sarnaneb aatomi vesiniku loomuliku emissioonisagedusega.

Ükski teadaolev astronoomiline protsess poleks saanud sellist signaali tekitada ja teleskoobi juures töötanud astronoom Jerry Ehman pani kirja sõna «Wow!» («Vau!») punase pliiatsiga signaali väljatrükile.

Nüüd on kuulus Wow! signaal aastakümnete jooksul pärast selle avastamist endiselt veenva seletuseta. Mõned asjatundjad on pakkunud, et see oleks võinud olla arenenud tulnukate tsivilisatsiooni märguanne. Astronoomid on välja käinud ka vähem eksootilisi ideid, nagu näiteks kiiresti liikuvad komeedid, mis vabastavad vesinikugaasi pilvi, kuid jäi ebaselgeks, kuidas need suudavad piisavalt tugevat signaali saata.

Nüüd on Abel Méndez Arecibo Puerto Rico ülikoolist ja tema kolleegid märganud sarnaseid signaale vesinikuaatomite pilvedest meie galaktika punaste kääbustähtede juures.

Need on vähem võimsad kui originaalsignaal Wow! ning Méndez ja tema meeskond arvavad, et gaasipilvede tagant mööduv võimas valgusallikas, nagu ülimagnetilise neutrontähe sähvatus – magnetar – võib stimuleerida vesinikuaatomeid väljastama mikrolainekiirgust, mida tuntakse ka maseri tööpõhimõttena.

Méndez hakkas Wow!-laadseid signaale otsima, kui sai aru, et 2020. aastal kokku kukkunud Arecibo teleskoobiga ja Big Eari teleskoobiga on sarnaste eksperimentaalsete seadistustega avastatud sarnaseid signaale veelgi.

Tema ja ta meeskond otsisid juba elamiskõlblike eksoplaneetide avastamise projekti raames signaale lähedalasuvatelt punastelt kääbustähtedelt, mistõttu nad kammisid need andmed läbi ja leidsid mitu näidet, mis olid oma sagedusvahemikus väga sarnased Wow! signaalile.

«Nendest pilvedest tuvastatud signaalid on vähem eredad, kuna neid ei valgusta magnetar,» ütleb Méndez. «Kui arvutada, siis võiksid need muutuda palju, palju heledamaks.»

Kuigi astronoomid on kosmoses märganud vesinikumolekule – omavahel seotud vesinikuaatomite paaride – mis töötavad nagu maserid, pole nad kunagi leidnud ühtegi aatomitega vesinikupilve, mis oleks suuteline «Vau!» signaali tekitamiseks, ütleb Méndez.

Ta lisab veel, et tuleb tõestada, et just see on kummalise signaali põhjuseks, mis oleks omaette astrofüüsikaline avastus. Teadlase sõnul võiksid astronoomid uurida tähistaeva vanemat osa, et leida mõni magnetari ees liikuv vesinikupilv, aga seda võib juhtuda väga harva ning raske oleks seda märgata.

See on huvitav idee, ütleb Michael Garrett Ühendkuningriigi Manchesteri ülikoolist, kuid on ebaselge, kas aatomipõhised vesinikumaserid võivad üldse eksisteerida. «Magnetar võib hakata tootma ka ise [lühikesi] raadioemissioone. Kas on tõesti vaja seda keerulist maserivärki, et Wow! signaali seletada?» küsib ta, «ma ei usu hästi seda. See teeb keerulise selgituse lihtsalt veelgi keerulisemaks.»

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist avaldatud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Kaido Einama.