:format(webp)/nginx/o/2024/08/30/16323202t1h64a2.jpg)
Eelmise aasta lõpus kasvas Ameerika Ühendriikide pindala ootamatult 1 miljoni ruutkilomeetri võrra – see on peaaegu kaks korda suurem kui Hispaania. See laienemine ei olnud tingitud kummalistest geoloogilistest jõududest ega võõra maa vallutamisest, vaid USA katsetest nõuda teda ümbritsevat ookeanipõhja territooriumit.
Mandrilavad on suured madalamaveelised merepõhjad, mis ümbritsevad mandreid ja mis on oluliselt madalamad kui avamere piirkonnad. Rahvusvahelise õiguse kohaselt võivad riigid nõuda neid mandrilavasid endile, mis võimaldab neil hallata ja kasutada sea olevaid ressursse.
Pea 75 riiki on määratlenud oma laiendatud mandrilava (Extended Continental Shelf ehk ECS) piirid, mis viitab mandrilava osale, mis ulatub üle 200 meremiili (umbes 370 kilomeetrit) rannikust kaugemale. Kuni möödunud aastani polnud USA seda teinud.
19. detsembril 2023 teatas USA välisministeerium uutest geograafilistest koordinaatidest, mis määratlevad nende väidetava ECS-i ala.
Alates 2003. aastast on USA ametivõimud teinud koostööd NOAA (USA Riiklik Ookeani- ja Atmosfääriamet), USA Geoloogiateenistuse ja 12 muu asutusega, et koguda geoloogilisi andmeid, et määratleda nende ECS-i välispiirid.
Selle töö tulemusena nõuab USA nüüd ECS-i seitsmes merepiirkonnas: Arktikas, Atlandi ookeanis (idakalda piirkond), Beringi meres, Vaikse ookeani läänerannikul, Mariaani saartel ning kahes piirkonnas Mehhiko lahes. Kokku moodustab see ala 1 miljon ruutkilomeetrit.
«Ameerika on suurem kui eile,» selgitas endine Alaska asepresident ja USA Arktika Uurimiskomisjoni endine esimees Mead Treadwell 19. detsembril Alaska Public Media andmetel.
«See ei ole päris nagu Louisiana ostmine ega Alaska ostmine, kuid uus maa-ala ja koos sellealuste ressurssidega, mida kontrollib USA, on see kaks korda suurem, kui California osariik,» lisas ta.
Treadwell selgitas Wilson Centeri postituses, et selle kõige õiguslik staatus on siiski mõnevõrra ebaselge. Et määratlus oleks ametlik, peab USA esitama andmed ja aruanded ÜRO Mereõiguse Konventsioonile (United Nations Convention on Law of the Sea ehk UNCLOS). Siiski ei ole USA UNCLOS-i ratifitseerinud keeruliste poliitiliste lahkarvamuste tõttu (kokkuleppe on ratifitseerinud 168 riiki ja Euroopa Liit).
See tekitab teatavat ebakindlust selle suhtes, et kuidas seda nõuet rahvusvahelise õiguse alusel siis aktsepteeritakse.
«Kui keegi ütleks, et «teie teadus on vale,» siis usun, et USA kuulaks,» selgitas Treadwell meediale. «Kuid ma ei arva, et teadus on vale. Usun, et meil on olnud väga head teadusuuringud,» lisas ta.
Pole üllatav, et uute merepiiride nõudmine võib rahvusvahelisel tasandil osutuda vastuoluliseks. Mõned kõige olulisemad geopoliitilised konfliktid viimastel aastatel on seotud Hiina ja tema naabrite, nagu Filipiinid ja Vietnam, vaidlustega Lõuna-Hiina mere nõuete üle.
Kuid USA-l on oma avaldusest palju võita. Ookeanipõhja territooriumi laienemine Arktika ookeanis võib avada ala täiendavaks kaevandamiseks, laevanduseks ja kalapüügiks – hoolimata võimalikust keskkonnakahjust.
Sellel on ka mõju riigi julgeolekule ja tema võimu rakendamisele maailmas. Nagu Sir Walter Raleigh 17. sajandil kirjutas: «Sest kes valitseb merd, see valitseb kaubandust; kes valitseb maailma kaubandust, see valitseb maailma rikkusi ja järelikult kogu maailma.»
Allikas: IFLScience
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)