ABOLUUTSE KUULMISE KUMMALISUS ⟩ Just selles olukorras polegi karu kellegi kõrva astunud

Kui laul kürvus sumiseb, on pigem raske valesid noote suust välja lasta. Foto: Picryl

Inimesed pelgavad sageli laulda, sest nad on veendunud, et neil pole absoluutset kuulmist või isegi, mis oleks lähedane sellega. Ometi on asjad nii, et teatud juhtudel laulavad inimesed väga täpselt või sellele väga lähedaselt ja seda olukorras, kus nad on veendunud, et seda nad teha ei suuda. Polevat lihtsalt eeldusi.

Hiljuti uuriti ja analüüsiti 30-e inimese karaokelaulmistja saadi treada, et suur osa meist suudab laulda «täiuslikke noote». Aga seda vaid juhul, kui kui tegemist on mõne nn «kõrvaussiga» ehk lauluga, mis kipub pähe kinni jääma. Santa Cruzi California ülikooli (University of California, Santa Cruz ehk UC Santa Cruz) teadlaste töö tulemused näitavad, et 44,7 protsenti salvestustest olid nullprotsendilise noodikõrguse veaga, samas kui 68,9 protsenti vastasid originaalmeloodiale ühe pooltooni täpsusega (mis on väikseim muusikaline intervall).

Täiuslik noot, mida inimene suudab esimese korraga täpselt ilma viiteta tabada, on arvatavasti võime – absoluutne kuulmine – mida esineb vähem kui 1 inimesel 10 000-st. See statistika võib aga olla eksitav, kui arvestada ka  inimestega, kes laulavad laulu, mida nad väga hästi tunnevad.

UC Santa Cruzi kognitiivne psühholoog Matt Evans märkis, et see uuring osutab sellele, et üllatavalt suur osa elanikkonnast omab omamoodi automaatset, varjatud absoluutse muusikalise kuulmise võimet.

Selgub, et paljudel inimestel, kellel on väga tugev kuulmismälu, võib puududa täpne hinnang selle täpsuse kohta, kuna neil ei ole tõelisele absoluutsele muusikalisele kuulmisele omast võimekust.

Teadlased, kes soovisid uurida mälu ja muusika vastastikust mõju, võtsid arvesse kõrvaussid kui tahtmatu meenutuse vormi. Nende tihti tüütute meloodiate meeldejäämine toimub tavaliselt meie tahtest sõltumata.

Katsealustel paluti teha kahe nädala jooksul telefoniga salvestusi iga kord, kui mõni laul nende peas «kummitama» hakkas. Ükski osalejatest ei olnud professionaalne muusik ega arvanud, et neil on absoluutne kuulmine, kuid salvestused viitasid vastupidisele.

Uurijad loodavad edaspidi põhjalikumalt uurida, kui hästi suudame hinnata oma laulmisvõimet ja mälestuste täpsust ning kuidas aju võib olla ühendatud, et pakkuda selles osas tuge.

Evans märkis, et kui inimestelt küsida, kuidas nad arvasid end selles ülesandes toime tulevat, oleksid nad tõenäoliselt üsna enesekindlad, et said meloodiaga hakkama, kuid palju vähem kindlad, et laulsid õiges võtmes.

Uuring annab vihjeid ka sellele, kuidas muusikalised mälestused erinevad teistest mälestustest. Tundub, et aju hoiab kõrvaussid täielikult puutumatuna, kaasa arvatud õiged noodid, selle asemel, et otseteid kasutada.

Lisaks mälu ja muusika teaduslikule uurimisele viitab see uuring ka sellele, et sinu lauluhääl võib olla parem, kui sa arvad – ja et meie ajus on rohkem varjatud muusikalisi võimeid, kui seni usuti.

Evans lisas, et muusika ja laulmine on ainulaadsed kogemused, mida paljud inimesed endale ei luba, sest nad arvavad, et nad ei suuda, või neile on öeldud, et nad ei oska. Tegelikkuses ei pea olema Beyonce, et muusikat teha. Sinu aju teeb osa sellest tööst automaatselt ja täpselt, hoolimata sellest osast sinust, mis arvab, et sa ei suuda.

Uuring avaldati ajakirjas Attention, Perception, & Psychophysics.

Allikas: ScienceAlert