Suurte keelemudelitega loodud tehisaru on kütnud kirgi ning kõditanud investoreid ja ettevõtjaid. Sedapuhku ei ole tehnoloogiamull isegi mitte lõhkemas, vaid pigem on lugu selline, et tehisaru loomiseks raha aina kulub, aga ärilist tulu ei näigi tulevat. Tegemist on kitsega, kes on suuteline ju paberrahagi sööma ja seedima, aga kui te olete talle miljoni jagu sedeleid sisse söötnud, ei maksa kits seepeale miljoni võrra rohkem. Mis edasi?
Oht vist möödas – vähemalt selleks korraks
Suurte keelemudelitega loodud tehisaru on kütnud kirgi ning kõditanud investoreid ja ettevõtjaid. Sedapuhku ei ole tehnoloogiamull isegi mitte lõhkemas, vaid pigem on lugu selline, et tehisaru loomiseks raha aina kulub, aga ärilist tulu ei näigi tulevat. Tegemist on kitsega, kes on suuteline ju paberrahagi sööma ja seedima, aga kui te olete talle miljoni jagu sedeleid sisse söötnud, ei maksa kits seepeale miljoni võrra rohkem. Mis edasi?
Umbes 20 kuud tagasi, 2022. aasta novembri viimasel päeval tõsteti avalikkuse ette üsna pikalt küpsetatud tõetruult kõnelev pirukas – ChatGPT. Inimeste närvisüsteem ja kultuur toimisid: rööbiti läks lahti selle piruka kriitika ja ohtude kirjeldamine, võimalustele lootmine ning õnneks ka uue seadusruumi loomine.
Selle aasta suvel saime Massachusettsi tehnoloogiainstituudi uuringust teada, et keel ei pruugi olla see, milles me mõtleme. Tõsi, keel tuleneb mõtlemisest, aga mõtlemise olemust peegeldab keel vaid osaliselt. Kui väikeses või suures osas – seda me veel ei tea. Keelemudelid kirjeldavad keelt ja loovad olukorra, kus ilmselt ka mõtlemiseta võimaldavad neurovõrgud suurandmeid – kogu interneti sisu tegelikult – tohututes serveriparkides loksutades luua midagi, mis jätab mulje mõtlemisest.
Mõnede arvates see aga ongi mõtlemine. Igatahes on selle tehisarulise tehnoloogia peale kulutatud maailmas sadu miljardeid, aga ärilist kasu ei kusagil. Tehisaru loodud võltsingud on jõudnud kõikjale, mistõttu on Ühendriikide valitsus keelanud tehisaruga loodud toodete arvustused ja muu sellise kraami.
Maailmas pannakse ahvatlustele päitseid pähe, sest on aru saadud, et keelemudelid ise kurja teha ei saagi. Saavad teha inimesed, kes neid kasutavad, ja kui nad on hoolimatud või lihtsalt pahatahtlikud, võimaldavad suured keelemudelid ikka üht koma teist. Petukirjad kaugetelt maadelt, kui tähele panete, on muutunud järjest tõepärasemaks, aga enamasti, veidi asjade peale mõeldes ja konteksti tajudes on pettus ju siiski äratuntav. Mõeldes, eks!
Suures rahavoos on keelemudeleist saanud nii mõndagi praktilist: need märkavad röntgenipiltidel üksikasju, mida radioloog märgata ei pruugi, nende abil saab ennustada ilma ja kliimatki, aga ennustuste lugejatel peab olema arusaam kontekstist – füüsikast nimelt –, et aru saada, kus mudeliennustus lappama läheb. Ja ikka läheb. Lihtsamaks on läinud ka tõlkijate ja toimetajate töö, aga tegemist on ikka tööriistaga, mitte inimese asendajaga. Silma peab peal hoidma ja õiges kohas sekkuma. Eestiski oli kuulda, et riigisektoris olla unistatud sellest, et tehisaru hakkaks nõu andma, millised võiksid olla uued seadused. Me ei tea veel, kui kaugele selle mõttega on mindud. Loodetavasti on see totter tee ikka läbi lõigatud.
Aga mõistagi pole see tehisaru arendamise lõpp. Praegu teame, et keel ei tee seda, mida teeb aju. Aju on keerukam. See on keerukam kui parimad tehisarukiibid, mida rabatakse kui sooje saiu. Kiibid on need, mille ülesehitust muutes võib ehk mõtlemise loomusele lähemale jõuda. Inimese ajus on ühtekokku 3000 tüüpi närvirakke, mida omavahel kombineerides on loodud meile eeldused mõtlemisvõimeks.
Tegelikult ei tea me täpselt sedagi, kas mõtlemise ja teadvuse osaks, nagu mõned teadlased oletavad, võivad olla ka mingid kvantefektid. Üks on aga kindel: grammatika ja keeleõpik pole siiski mõtlemisõpik ega teadvuse olemus, kuigi vahepeal hakkas juba nii tunduma.