Dodo – esimene elusolend, kelle inimesed moodsal ajal evolutsioonilisest vetsupotist alla lasid

Dodo jalgade kõõlused näitavad, et ta oli äärmiselt vilgas ja kiire. Foto: Karen Fawcett / Southamptoni ülikool

Dodo (Raphus cucullatus) on üks ikoonilisemaid, kuid ka valesti mõistetumaid väljasurnud loomi. Neli sajandit pärast selle väljasuremist püsib rahva seas arusaam, et lennuvõimetu lind oli lihtsalt liiga rumal, aeglane ja kohmakas, et taluda tänapäeva ühiskonna saabumist tema kodusaarele Mauritiusele. Kuid teadlased püüavad taastada ebaõiglaselt halvustatud dodo ja tema väljasurnud sugulase, drondi, mainet, koondades sajanditepikkust teaduslikku kirjandust, ajaloolisi allikaid ja bioloogilisi andmeid ühtseks tööks, mis pakub selgitusi ja ajakohastatud taksonoomilisi andmeid.

2024. aasta augustinumbris ajakirjas «Zoological Journal of the Linnean Society» avaldatud uuringus püüdsid  Southamptoni Ülikooli, Oxfordi Ülikooli ja Loodusmuuseumi õpetlased parandada Raphus cucullatuse mainet. Vastavalt 16. augustil avaldatud teadaandele kirjeldab see artikkel «kõige põhjalikumat dodo ja tema lähima sugulase, Rodriguese drondi, taksonoomia ülevaadet». Uuringu juhendav autor ja Southamptoni Ülikooli evolutsiooni ja paleobioloogia professor Neil Gostling väidab, et enamik inimeste arusaamu dodost pole mitte ainult ebatäpsed, vaid need jätavad tähelepanuta suuremad probleemid, mis põhjustasid selle väljasuremise.

«Kui inimesed dodot kujutavad, mõeldakse... sellele töntsakale, veidi rumalale linnule, kes justkui vääris väljasuremist,» selgitab Gostling ülikooli videos. «Tegelikult polnud see ei paks ega rumal, vaid kohandunud Mauritiuse saare ökosüsteemiga, kus ta oli elanud miljoneid aastaid.»

Mis aga dodo ja tema sugulasliigi, Rodriguese drondi, puhul ei olnud kohandunud, oli kaasaegse ühiskonna vägivaldne koloniseerimisjõud. Hollandi meremehed kohtasid dodot esmakordselt 1598. aastal pärast saarele jõudmist, mis asub umbes 1135 kilomeetrit Madagaskarist idapool India ookeanis. Kuna linnud olid arenenud ilma oluliste kiskjateta, puudus neil instinktiivne ettevaatlikkus inimeste suhtes, mistõttu said nad kergeks saagiks nii näljastele laevnikele kui ka rahvusvahelise kaubanduse jaoks. Vähem kui sajandiga oli dodo hävinud – kuid mitte üldsegi menüüdes ega loomaaedades populaarseks olemise tõttu.

Dodo peamised vaenlased ei olnud inimesed ise, vaid kõik, mida nad kaasa tõid, kui nad Mauritiusel Hollandi Ida-India Kompanii jaoks varustusjaama asutasid. Kariloomad, nagu sead, tallasid lindude pesad puruks, samal ajal kui rotid sõid nende mune ja väikseid poegi. Koerad, kassid ja teised sissetungivad loomad tapsid neid linde ja konkureerisid ka saare piiratud toiduvarude pärast. 1662. aastaks oli dodoga lõpp. Vaid kuus aastakümmet hiljem järgnes sellele ka dront. Ja kuna dodot dokumenteeriti inimesega koos vaid 64 aastat, segunesid faktid kiiresti fantaasiatega.

«Dodo mängis oma looduslikus ökosüsteemis kriitilist rolli. Dodo oli esimene elusolend, kelle olemasolu esmalt registreeriti ja seejärel pandi kirja ka selle täielik kadumine,» selgitas Gostling, lisades, et enne nende väljasuremist ei peetud võimalikuks, et inimesed suudavad keskkonnale nii suurt mõju avaldada.

«19. sajandi alguseks peeti mõnes ringkonnas nii dodot kui dronti isegi mütoloogilisteks olenditeks,» lisas Mark Young, Southamptoni Ülikooli professor, kes spetsialiseerub inimrändele ja on uuringu juhtivautor. Kuid 1800-ndatel tõestasid viktoriaanlikud teadlased lõpuks, et mõlemad linnuliigid tõepoolest eksisteerisid. Aja jooksul muutus dodo kuvand aga suuresti inimkonna sageli katastroofilise keskkonnamõju sümbolist ebatäpseks, valesti mõistetud näiteks loodusliku valiku kohta.

Samal ajal viis enam kui 400 aastat kestnud taksonoomiline segadus ekspertide seas vaidlusteni selle üle, kui palju dodo ja drondi liike algselt eksisteeris. Mõned bioloogid väitsid, et neid oli kolm, teised aga, et neid oli kuni viis, nende hulgas Nasareeni dodo, Valge dodo ja Valge dront.

Pärast nelja sajandi teaduslike kirjutiste ja füüsiliste jäänuste, sealhulgas ainsa säilinud dodo pehmete kudede põhjalikku ülevaatamist, usuvad Gostling, Young ja nende kolleegid, et neil on mõned vastused. Kõige olulisem on see, et tegelikult eksisteeris ainult kaks liiki – dodo ja dront –, kes kuulusid tuviliste sugukonda koos tuvide ja turteltuvidega.

Mis puudutab dodo töntsakat mainet, siis lähem vaade selle anatoomiale näitab, et dodo polnud sugugi kohmakas, aeglaselt liikuv lind. Uuritud luustik näitab, et dodol oli jalas kõõlus, mille läbimõõt oli peaaegu sama suur kui luu ise. See tunnus leidub tänapäeval ka teistes linnuliikides, kes on tuntud oma kiiruse ja ronimisvõime poolest, mis viitab sellele, et dodo oli tegelikult uskumatult kiire ja aktiivne loom.

«Isegi neli sajandit hiljem on meil nende erakordsete lindude kohta veel palju õppida,» sõnas Young. «Mõned vähesed kirjalikud kirjeldused elavatest dododest viitavad sellele, et see oli kiiresti liikuv loom, kellele meeldis mets.»

Teadlased usuvad, et dodo ja drondi edasine ümberhindamine aitab mitte ainult hajutada ebatäpseid müüte, vaid ka ümber kujundada nende pärandit. Lõppkokkuvõttes ei ole nende väljasuremine põhjustatud evolutsioonilistest puudujääkidest, vaid pigem inimkonna mõjude tagajärg, kui oleme oma keskkonna suhtes kõige hooletumad.

«Dodo mängis oma ökosüsteemis olulist rolli. Kui me suudame neid mõista, võime ehk toetada ökosüsteemi taastamist Mauritiusel ja alustada selle parandamist, mis sai alguse inimestega peaaegu pool aastatuhandet tagasi,» selgitas Gostling, lisades, et Maal ei ole enam ühtegi teist linnuliiki, kes oleksid sarnased nende kahe suure turteltuviliigiga.

Allikas: Popular Science