NEW SCIENTIST Jahmatav – vandenõuteoreetikud ei usu seda jama, mida suust välja ajavad

Copy
Foto: pexels.com

Paljud inimesed, kes väidavad küsitlustes, et usuvad vandenõuteooriaid, ei pea neid tõenäoliselt tõeks. See tähendab, et katsed hinnata sääraste uskumuste levikut võivad olla kallutatud.

Sydney Macquarie ülikooli teadlane Robert Ross ja tema kolleegid on küsitlenud 1044 Austraalia täiskasvanut, kellega nad võtsid ühendust turu-uuringufirma YouGov kaudu.

Nad palusid vastajatel, kelle keskmine vanus oli 48 aastat, hinnata seitset vandenõuteooriat, märkides nende kohta kas «kindlasti vale,» «tõenäoliselt vale,» «ei tea,» «tõenäoliselt tõsi» või «kindlasti tõsi».

Nende hulka kuulus «idee inimese tekitatud globaalsest soojenemisest on pettus, mis leiutati inimeste eksitamiseks».

Esialgu peeti 349 osalejat vandenõuteoreetikuteks, sest nad väitsid, et usuvad, et vähemalt üks teooriatest vastab tõenäoliselt või kindlasti tõele.

Seejärel kasutas meeskond kahte meetodit, et hinnata, kas vastajad olid siirad.

Esiteks oli üks seitsmest teooriast «faktiliselt veider», ütleb Ross: «Kanada relvajõud on salaja arendanud geneetiliselt muundatud üliintelligentsete hiiglaslike kährikute eliitarmeed, et tungida lähedalasuvatesse riikidesse.»

Kui osaleja ütles, et see on tõenäoliselt või kindlasti tõsi, peeti teda «ebasiiraks vastajaks».

Teiseks küsisid teadlased, kas osalejad vastasid mõnele küsimusele «juhuslikult või ebasiiralt». Kui nad vastasid «jah,» siis märgiti ka need ebasiiraks. Üldiselt peeti 205 osalejat ebasiiraks.

«Meie küsimus hiiglaslike kährikute kohta oli palju tõhusam ebasiiraste reageerijate tuvastamiseks kui meie otsene küsimus ebasiiralt reageerimise kohta,» ütleb Ross.

«Teadlased peavad meeles pidama, et küsitlused pole kaugeltki täiuslik peegeldus selle kohta, mis inimeste mõtetes tegelikult toimub,» ütleb Matt Williams Uus-Meremaa Massey ülikoolist.

Esialgu populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkinud Sten Kohlmann.

Tagasi üles