Ühendriike on tabamas «hiidämblike rünnak» – loe, mida need kõhedust tekitavad elukad teevad

Texase pruun tarantel, kelle isasisendid on massiliselt liikvel oma iga-aastasel armuretkel. Foto: deviantart.com

Augusti lõpp on käes ja suvi hakkab taanduma. Möödunudaastasest Halloweenist on juba pikki kuid möödas, kuid siis nad kõhedust tekitavate tegelastena just välja ilmuvad. Nad ei jahi kindlasti mitte inimesi, vaid hilissuvi toob esile nii mõndagi vaatajat hirmutava looduse armumängu. ​

Igal aastal naudivad Texase pruuni tarantli (Aphonopelma hentzi) hordid jahedamaid temperatuure Ameerika Ühendriikide lõunaosas endale sobiliku paarilise leidmiseks. Asjatundjad ennustavad, et 2024. aasta ei erine palju eelnevatest.

Need rusikasuurused ämblikud on laialt levinud Texases ja New Mexico osariigis ning Arizonas Sonorani kõrbes. Kuid just sellistes kohtades, nagu näiteks Colorados, teevad need ämblikud end täielikult nähtavateks.

Kuigi enamik inimesi neid tavaliselt ei märka – tarantel on küll uudishimulikult aga siiski arg loom, kellel on tõepoolest hirmuäratav maine. Reeglina püsivad nad maapinna lähedal varjudes päeva ajal kuhu vaid saab – erinevates mahajäetud urgudes näiteks. Üldjuhul ilmuvadki nad sealt välja öösiti, et maiustada mõne putuka või pista nahka mõni pisem näriline.

See kõik aga muutub augusti lõpust oktoobrini. Sügavamad instinktid ajendavad isaseid tarantleid välja tulema oma varjualustest ja võtma ette retki avatud maastikul, et püüda tähelepanu igalt paaritumiseks valmis olevalt emaselt. Kas sellest tuleb pulmaöö või paneb emane isase lihtsalt nahka, sõltub juba õhtuks kujunenud meeleoludest.

See on midagi enamat kui lihtsalt kiire aeg õnnelike ämblike jaoks – isased katavad umbes kilomeetripikkuse vahemaa, et paarituda hooajal enam kui 100 emasega.

Viljastatud munakookoneist tuleb ilmale tuhandeid järglasi, kellel kulub ema valvsa pilgu all – või täpsemalt: kõigi tema ema kaheksa silma all – umbes 45 kuni 60 päeva, et valmida.

Kui tarantlite hordide jaoks on selline hiline kevad nagu pidustuste hooaeg, siis arahnofoobidele (ämbliku hirmu all kannatajatele) võib see tunduda paraja õudusnägemusena. Ent kui arvestada, et nad on pesapallisuurused, tuleks seda pigem heaks pidada – nad satuvad nimelt palju väiksema tõenäosusega läbi pisikeste pragude siseruumidesse ekslema. Nende väiksemaid liigikaaslasi on seal suurem võimalus kohata ja ka need on juba piisava suurusega, et ämblikuhirm nahka tuleks.

Rahulikud, kuni neid provotseeritakse, võivad tarantlid end ärritaja poole üles tõsta ja oma kihvad paljastada, ning kui nendega valesti ümber käia, võivad nad valusalt naksatagi. Nende jäigad kõrvetavad harjased võivad samuti ärritada meie nahka ja silmi, eriti kui tarantel need omalaadset kaitseudu tekitades laiali paiskab.

Seega, kui satud elutoas kokku armastust otsiva karvapalliga ja viisakas nõudmine, et ta lahkuks, ei toimi, siis ona põhjust võtta kauss ja selle alla pandud paberileht, et sellise viisaka transpordilahendusega ämblik õue viia.

Arvestades, et isased tarantlid elavad vaid 10 aastat – tunduvalt lühem aeg kui emaste aastakümnete pikkune eluiga – ja saavad suguküpseks alles umbes 8-aastaselt, on nad kindlasti tänulikud abistava käe eest, et enne antud aja lõppemist romantikat leida.

Muidugi pole kõik need võimsad olendid vastumeelsed, näiteks Colorado osariigi La Junta linnas peetakse septembrikuus tarantlite karnevali.

Kuna sealse piirkonna ämblike arv on viimastel aastatel vähenenud – tõenäoliselt kliimamuutuste, nende seadusevastase püüdmise ja elupaikade kadumise tõttu – võiksid ihas tarantlid kindlasti ka ise veidi armastust tunda saada. Inimese poolt.

Allikas: Scince Alert