Kuula, kuidas häälitseb muld – see on nagu suur kontsert

Rohkem mullast tulevat müra tähendab rohkem elusolendeid, kes seda toidavad, nagu ämblikud ja vihmaussid. Foto: Unsplash

Meie jalge all toimub salapärane ja elav «pidu», kus terve muld tekitab helisid, mida inimkõrvad ei suuda tajuda, kuid mis tegelikult eksisteerivad. Austraalia Flindersi Ülikooli ja Hiina Teaduste Akadeemia ökoloogid on hiljuti neid helisid kuulanud ja teinud spetsiaalseid salvestusi, mis kajastavad mulla sees toimuvat klõbinat ja mullide lõhkemist.

See kaootiline helimaastik võib olla viis, kuidas hinnata, millised eluvormid mullas elavad. Tundub, et mida keerulisemad ja mitmekesisemad on helid, seda rohkem on mullas selgrootuid, sealhulgas ämblikke, vihmausse, mardikaid ja sipelgaid. See on omakorda selge viide mulla tervisele. Need salvestused ja leiud on üksikasjalikult kirjeldatud 16. augustil avaldatud uuringus ajakirjas Journal of Applied Ecology.

Kuigi mulla degradeerumine on loomulik protsess, hinnatakse vastavalt ÜRO-le, et ligikaudu 75 protsenti maailma muldadest on degradeerunud. Inimtegevus, sealhulgas ülemäärane põlluharimine ja intensiivne põllumajandus, metsade mahavõtmine, metsatulekahjud ja ehitustööd, võivad seda protsessi kiirendada. Kõik need tegevused muudavad mulla erosioonile tuule ja vee mõjul haavatavamaks, mis omakorda kahjustab maa-aluseid ökosüsteeme.

Ühe tolli pakuse (umbes 2,5 cm) mullakihi moodustamine võtab sadu tuhandeid aastaid, mistõttu selle taastumine võib võtta uskumatult kaua aega. Uuringu meeskonna sõnul seisab mullas elav mitmekesine liikide kooslus silmitsi tõsise ja ebakindla tulevikuga, kui taastamistöid ei teostata.

«Mulla elurikkuse taastamine ja jälgimine ei ole kunagi olnud olulisem,» ütles Flindersi Ülikooli mikrobioloog-ökoloog Jake Robinson. «Kuigi see on veel algusjärgus, on «ökoakustika» tõusmas paljulubavaks tööriistaks mulla elurikkuse avastamisel ja jälgimisel ning seda on nüüd kasutatud Austraalia põlismaal ja teistes ökosüsteemides Ühendkuningriigis.»

See uus uuring püüab uurida varjatud ökosüsteeme, kus elab ligikaudu 60 protsenti Maa liikidest, salvestades nende tehtud helisid. Meeskond võrdles akustilise seire tulemusi urbaniseeritud aladel säilinud põlispuude, põõsaste ja kõrreliste jääkidega degradeerunud alade ning 2009. aastal taasmetsastatud alade vahel.

Passiivne akustiline seire mõõtis mulla elurikkust viie päeva jooksul Mount Boldi piirkonnas Adelaide Hillsis, Lõuna-Austraalias. Teadlased kasutasid ka maa-alust helijälgede salvestamise seadet ja heli summutamise kambrit, et salvestada mullaselgrootute kogukonde tekitatud helisid, mida nad aga loendasid käsitisi.

Robinson selgitas: «Akustiline keerukus ja mitmekesisus on oluliselt kõrgemad taasmetsastatud ja säilinud aladel kui puhastatud aladel, nii kohapeal kui ka heli summutamise kambrites. See tehnoloogia pakub lootust rahuldada ülemaailmset vajadust tõhusamate mulla elurikkuse seiremeetodite järele, et kaitsta meie planeedi mitmekesiseimaid ökosüsteeme.»

Allikas: Popular Science