LAUSA NÕRETAB ⟩ Tehti kindlaks, kui sügaval on Marsil vett ning seal võib peituda ka elu

Väljalõige Marsi sisemusest NASA Insight maanduri all. Maakoore ülemised 5 kilomeetrit näivad olevat kuivad, kuid uus uuring annab tõendeid 11,5–20 km pinnast allpool asuva purunenud kivimi tsooni kohta, mis on täis vedelat vett. Foto: James Tuttle Keane, Aaron Rodriquez / Scrippsi Okeanograafia Instituut

Teadlased on kasutanud Marsi sisemuse uurimiseks seismilise aktiivsuse mõõdistamist ja kaarditamist ning on avastanud tõendeid suure maa-aluse veereservuaari kohta – piisavalt suure, et täita võimalikke ookeane tänaseks tuhkkuivaks muutunud planeedi pinnal.

NASA InSight maanduri kogutud andmete põhjal on teadlased hinnanud, et põhjavee hulk võiks katta kogu Marsi 1–2 kilomeetri sügavuse kihina. See avastus on oluline neile, kes jälgivad, mis juhtus Marsi veega pärast seda, kui selle ookeanid enam kui 3 miljardit aastat tagasi kadusid. Kuid see reservuaar ei ole tõenäoliselt kasutatav tulevase Marsi koloonia varustamiseks, kuna see asub Marsi koore keskosas 11,5 kuni 20 kilomeetri sügavusel. Isegi Maal on ühe kilomeetri sügavuse augu puurimine keeruline ülesanne.

Siiski osutab see leid veel ühele paljutõotavale kohale, kus Marsilt elu otsida, kui reservuaarile on võimalik ligi pääseda. Praegu aitab see vastata küsimustele planeedi geoloogilise ajaloo kohta.

«Marsi veeringe mõistmine on kriitiline, et mõista Marsi kliima, pinna ja sisemuse arengut,» selgitas endine UC Berkeley järeldoktor ja nüüdne San Diego Ülikooli Scrippsi Okeanograafia Instituudi dotsent Vashan Wright. «Enne on kasulik määratleda, kus vesi asub ja kui palju seda seal on.»

Wright, koos kolleegidega Michael Mangaga UC Berkeleyst ja Matthias Morzfeldiga Scrippsi Okeanograafiast, kirjeldas oma analüüsi ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences avaldatud artiklis.

Teadlased kasutasid kivimifüüsika matemaatilist mudelit, mis on identne Maal kasutatavate mudelitega maa-aluste põhjaveekihtide ja naftaväljade kaardistamiseks, jõudmaks järeldusele, et InSighti seismilised andmed on kõige paremini seletatavad vedela veega küllastunud purustatud magmakivimite kihiga. Magmakivid tekivad jahtunud kuumast magmast, nagu näiteks Sierra Nevada graniit.

Manga, UC Berkeley maateaduse ja planeediteaduse professor, selgitas, et suur vedela vee reservuaari olemasolu annab aimu, milline kliima võis Marsil olla või milline see võiks olla. «Vesi on eluks vajalik. Ma ei näe põhjust, miks see maa-alune reservuaar ei võiks olla elukõlblik keskkond.»

Maapealsed tõendid, nagu jõekanjonid, deltaalad ja järvesetted ning vee poolt muudetud kivimid, toetavad hüpoteesi, et kunagi voolas Marsi pinnal vett. Kuid see niiske periood lõppes rohkem kui 3 miljardit aastat tagasi, kui Mars kaotas oma atmosfääri.

Maa teadlased on saatnud Marsile palju sonde ja maandureid, et uurida, mis juhtus selle veega – Marsi polaarjää ei suuda seda kõike seletada – ning millal see juhtus ja kas planeedil on elu olnud või on siiani.

Uued avastused viitavad, et suurem osa veest ei kadunud kosmosesse, vaid filtreerus Marsi koorde.

InSight maandur saadeti NASA poolt Marsile 2018. aastal, et uurida planeedi koort, pealiskihti, tuuma ja atmosfääri ning see salvestas hindamatut teavet Marsi sisemuse kohta, enne kui missioon 2022. aastal lõppes.

«Missiooni tulemused ületasid ootusi,» ütles Manga. «Kõigi InSighti kogutud seismiliste andmete analüüsimise tulemusena on teadlased välja selgitanud koore paksuse, tuuma sügavuse, tuuma koostise ja isegi natuke pealiskihi temperatuuri kohta.»

InSight tuvastas kuni 5 magnituudi tugevusi marsivärinaid, meteoriiditabamusi ja vulkaanipiirkondadest tulevat mürinat, mis kõik tekitasid seismilisi laineid, võimaldades geofüüsikutel Marsi sisemust uurida.

Varasem artikkel teatas, et umbes 5 kilomeetri sügavusel ei sisaldanud pealmine koorik veejääd, nagu Manga ja teised kahtlustasid. See võib tähendada, et polaarpiirkondadest väljaspool on vähe juurdepääsetavat külmunud põhjaveekihti.

Uus artikkel analüüsis sügavamal asuvaid Marsikoore (maakoore Marsi analoog) kihte ja jõudis järeldusele, et saadaval olevad andmed on kõige paremini seletatavad vee küllastunud keskmise Marsikoorega InSighti asukohas. Eeldades, et Marsikoor on kogu planeedi ulatuses sarnane, peaks teadlaste arvates selles keskmise Marsikoore tsoonis olema rohkem vett, kui on arvatud, et see oleks täitnud oletatavad iidsed Marsi ookeanid.

Lõppkokkuvõttes aitab see leid lahendada Marsi veekadu puudutavaid küsimusi ja annab uusi vihjeid selle kohta, kus võiksime tulevikus elu otsida.
Enamgi veel: me võime lubada endale ju ka selliseid spekulatsioone, et Maa vesi ei pruugi olla samuti igikestev ning pole välistatud, et muutused Maa geoloogias võivad päädida millegi lähedasega, mida avataks olevat toimunud Marsil.

Allikad: California Ülikool – Berkeley ja Phys.org