:format(webp)/nginx/o/2024/08/12/16286381t1h87f8.jpg)
Väike seeme on jäänud kinni lahtise kruusa ja jämeda liiva vahele. Selle ümber pole midagi muud elusat. Kõik, mida ta näeb, on taevasse kerkiv 20 meetri kõrgune jääsein. On külm. Ellujäämine on raske. Talvel on pime isegi päeva ajal, suvel küpsetab päike maapinna kõvaks ja kuivaks ööpäeva läbi.
Selle seemne jätsid siia mitme aasta eest turistid, kes tulid imetlema planeedi viimast puutumatut loodust: Antarktikat.
Elu on muutumas. Soojemad temperatuurid sulatavad liustikke ning sulavesi võimaldab seemnel idaneda. Antarktika on haaratud maailma kiireimatest kliimamuutustest. Selle sulav jää võib põhjustada üleilmselt kuni 5-meetrise meretaseme tõusu. Seal, kus jää kaob, jääb maha viljatu maa. Selle sajandi lõpuks võib jää alt juba vabaneda terve väikese riigi suurune ala.
Uue maa Antarktikas koloniseerivad pioneerorganismid. Esimesed, kes ilmuvad, on vetikad ja tsüanobakterid – pisikesed organismid, mis on piisavalt väikesed, et mahtuda liivaterade vahele. Siin, kaitstuna põletava päikese eest, vetikad elavad ja surevad ning nagu nad tavaliselt teevad, kleebivad nad aeglaselt liivaterasid kokku, luues pinnase teiste organismide kasvule.
Järgmiseks tulevad samblikud ja samblad. Nad on vaid mõne sentimeetri kõrgused, kuid võrreldes teiste Antarktika rannikualade eluvormidega näevad nad välja nagu hiiglased. Kui samblikud ja samblad on endale kodu loonud, võivad ilmuda veelgi suuremad organismid ja lõpuks võtavad taimed võimust. Nende seemned, kui need satuvad pehmesse ja niiskesse samblakihiti, levivad ja kasvavad.
Ainult kaks taimeliiki on Antarktikas kohalikud. Mõlemad levitavad oma seemneid tuule abil. See muudab nad sõltumatuks loomadest ja putukatest, keda pole vaja õietolmu või seemnete teise õie või värske pinnase peale viimiseks. Tuul lihtsalt kannab neid sinna. Kõik, mida need taimed vajavad, on see, et nad saaksid kinni hoida natukenegi samblast või samblikust, et neid ei puhutaks ära lumisesse ja jäisesse kõrbe.
Kuid see looduslik taimede juurdumise järjekord on katkenud, kuna kliima muutub ja tingimused muutuvad elamiskõlblikumaks. Üle 100 taimeliigi on juba Antarktikasse sissetunginud. Uustulnukatel läheb hästi. Näiteks kiirelt kasvav oportunist Poa annua, tavaline muru, on kiiresti levinud subantarktika saartelt Lõuna-Georgia saarestikust kuni Livingstonini ja nüüd levib see lõuna poole Antarktika poolsaarele.
Teadlased mõtisklevad, kui palju potentsiaali on uutel taimeliikidel Antarktika pinnases elujõuliseks saamiseks. Milline võiks Antarktika välja näha 100 aasta pärast? Kas see võib olla roheline nagu tundra maastikud, mida me Arktikas tunneme?
Teadlaste grupp on just kombineerinud satelliidiandmeid ja välitööde mõõtmisi, et koostada esimene rohelist taimestikku kujutav kaart kogu Antarktika mandril.
Kokku avastati 44,2 km² suuruse taimestikuala, mis asub peamiselt Antarktika poolsaarel ja naabersaartel. See taimestikuala moodustab vaid 0,12% kogu Antarktika jäävabast alast, mis näitab, et Antarktika jääb jätkuvalt lumega kaetud mandriks. Esialgu.
Puutumatu Antarktika keskkond väärib kaitset mitte ainult oma olemuselt, vaid ka inimkonna jaoks. Kogu maailma kliima- ja ilmamustrid on mõjutatud Antarktika tohututest jäämassidest. Nende kadumine muudaks meie planeeti tundmatuseni.
Charlotte Walshaw Edinburghi ülikoolist oli hiljutise Antarktika taimestiku kaardistamise uuringu juhtiv teadlane. Ta toob esile, et need uued kaardid pakuvad olulist teavet mastaabis, mida varem ei olnud võimalik saavutada. «Me saame neid kaarte kasutada,» selgitas ta, «et jälgida väga lähedalt igasugust suuremahulist muutust kogu taimestiku levikumustrites.»
«Taimestik Antarktikas seisab silmitsi planeedi karmimate elutingimustega. Ainult kõige vastupidavamad organismid suudavad seal ellu jääda, ja me ei tea veel, milline tulevik neid kliimamuutustega ees ootab. Nüüd, kui me teame, kust neid taimi otsida, saame rakendada täpsemaid looduskaitsemeetmeid, et kaitsta nende tulevikku.»
Need, kes on skeptilised kliimasoojemise asjus, peaksid aga Antarktika taimestikukaarti väga tähelepanelikult jälgima hakkama. Taimede all olevate ruutkilomeetrite lisandumine tähendaks vahetult seda, et jää on sellelt mandrilt pisitasa kadumas, aga see ei oleks meie jaoks üldse hea uudis.
Allikad: The Conversation ja Phys.org
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)