NEW SCIENTIST ⟩ Kas lapsed peaksid kasutama kaalu langetavaid ravimeid?

Laste ülekaalulisus on probleem. Foto: Shutterstock

New Scientisti kaasautor Grace Wade kirjutab laste ülekaalulisusest ja uuris ekspertidelt, kas seda probleemi peaks lahendama kaalulangetusravimitega. 

Kuna kaalulangetusravimite arv turul on suurenenud, on tekkinud ka segadus, millal on arstidel õige aeg soovitada kellelgi neid tarvitama hakata – eriti kui tegemist on lastega. Nüüd segavad kahe suurema USA tervishoiuorganisatsiooni vastuolulised nõuanded vett veelgi.

Eelmisel aastal šokeeris Ameerika Pediaatriaakadeemia (AAP) inimesi, soovitades kasutada noorukitel või 12-aastastel ja vanematel lastel kehakaalu langetavaid ravimeid, et võidelda laste ülekaalulisuse hüppelise määraga. Nende ravimite hulka kuulub semaglutiid, mille USA Toidu- ja Ravimiamet (FDA) on juba heaks kiitnud noorukite rasvumise raviks. Euroopa Liit, Ühendkuningriik ja Araabia Ühendemiraadid on samuti heaks kiitnud semaglutiidi noorukitele.

Kuid USA ennetavate teenuste töörühma (USPSTF), sõltumatutest tervishoiuekspertidest koosneva nõuanderühma äsja avaldatud juhised on selle soovitusega vastuolus, leides, et noorukite kaalulangetavate ravimite soovituse andmiseks pole piisavalt tõendeid.

Väga oluline on kindlaks teha, millal või kas on nende ravimite kasutamine noortel ohutu ja tõhus. Laste rasvumise ülemaailmne levimus on alates 1990. aastast neljakordistunud, pannes üha kasvavale laste arvule suurenenud risk haigestuda rasvumisega seotud seisunditesse, nagu südamehaigused, 2. tüüpi diabeet ja maksahaigus. See on keeruline epideemia, mis nõuab keerukaid lahendusi, ning AAP-i ja USPSTF-i vastuolulised juhised rõhutavad, kui vähe me mõistame.

Aastatel 2019–2022 läbiviidud kliinilises uuringus rasvumusega 12–18-aastaste lastega leiti, et semaglutiid vähendab kehamassiindeksit (KMI) keskmiselt umbes 16 protsenti. Seejärel kiideti see USA-s heaks 12-aastastele ja vanematele rasvunud inimestele.

«Kui FDA nende kinnitustega välja tuli – ja mitmed neist tulid siis, kui me suuniste kirjutamise protsessiga tegelesime – siis polnud meil kahtlust, kas peaks kaalu langetavate ravimite soovitused juhistesse lisama,» ütleb Sarah Barlow AAP-st.

Barlow ja tema kolleegid soovitavad arstidel pakkuda alates 12-aastastele rasvumisega lastele kehakaalu langetavaid ravimeid koos käitumise sekkumisega, mis keskendub dieedile ja treeningule.

«Me kasutame tõesti tervet last hõlmavat lähenemisviisi ja see tähendab, et mõistame kõiki viise, kuidas saame peresid aidata. Tööriistakasti osana on rasvumise ravimite jaoks aeg ja koht,» ütleb Barlow.

USPSTF jõudis aga teistsugusele järeldusele. Leides ebapiisavaid tõendeid, et anda soovitusi kehakaalu langetavate ravimite kohta noorukitel, eriti kui tegemist on pikaajaliste mõjudega. Ainult kaheksas uuringus, milles osales vähem kui 1500 osalejat, on neid ravimeid noorukitel hinnatud ja aruande kohaselt oli igal ravimil ainult üks katse, mis kestis vähemalt aasta.

«Teismelised ei ole lihtsalt väikesed täiskasvanud. Nad kasvavad ja arenevad,» ütleb Thomas Robinson California Stanfordi ülikoolist. «Mis on mõju arenevale ajule? Luude arengule ja tugevusele? Lahtisi küsimusi on palju.»

Neid kaalulangetusravimeid tuleb kasutada lõputult või muidu on oht kaotatud kaalu tagasi saada, seega on pikaajalised uuringud võtmetähtsusega. Wanda Nicholson USPSTF-ist ütleb, et töörühm nõuab kõigi nende ravimite kohta rohkem uuringuid, mille jälgimine lastel kestaks vähemalt kaks aastat.

Kaalulangetusravimeid on seostatud erinevate tervisehädadega

Erinevad artiklid on väitnud, et populaarsed kaalulangetusravimid põhjustavad erinevaid tervisemuresid just täiskasvanutel.

Viimase aja jooksul on ilmunud palju uudiseid ravimitest, mille toimeaine on semaglutiid, kehakaalu alandava mõju kohta. Uuringud on näidanud, et kõnealune ravimite klass, mida nimetatakse GLP-1 agonistideks, on kehakaalu langetamisel tõhus. Briti Columbia ülikooli uuringud pakuvad aga uusi tõendeid, mis seovad GLP-1 agonistide kasutamist maohalvatuse, pankreatiidi ja sooleummistuse suurenenud riskiga, vahendas Medical News Today.

Näiteks kirjutas Gizmodo, et GLP-1 ravimite kasutamine võib suurendada riski seedehalvatuse ehk gastropareesi tekkeks. Gastroparees on seisund, mida iseloomustab hilinenud mao tühjenemine. Kui toit jõuab makku, purustavad organi võimsad lihased toidu väiksemateks tükkideks ja suunavad need vaevata peensoolde. Gastropareesiga inimestel need lihased aga aeglustuvad või lakkavad täielikult töötamast (seetõttu nimetatakse seda ka mao paralüüsiks ehk halvatuseks), põhjustades seedeprotsessi viivitusi.

Oluline on märkida, et gastroparees on haruldane, isegi GLP-1 kasutajate seas. Näiteks ühes hiljutises uuringus, mille viisid läbi Clevelandi ülikooli haigla teadlased, tekkis 0,1 protsendil GLP-1 ravimit kaalulangetamiseks kasutanud rasvunud inimestest gastroparees kuue kuu jooksul või hiljem, võrreldes 0,04 protsendi sarnaste patsientidega, kes GLP-1 ravimeid ei kasutanud.

Samuti on leitud, et semaglutiidi kasutamine on seotud nägemisprobleemidega. Neil inimestel võib olla suurem risk harvaesineva nägemiskaotuse tekkeks, edastas CNN Health. 

Mass Eye and Eari arstid märkasid ebaharilikult palju patsiente, kellel oli mittearteriitiline eesmine isheemiline optiline neuropaatia ehk NAION – silmainsuldi tüüp, mis põhjustab ühes silmas äkilist valutut nägemiskaotust. Seisund on suhteliselt haruldane – kuni 10 inimest 100 000st võib seda kogeda –, kuid arstid märkisid ühe nädala jooksul kolme juhtumit ja igaüks neist patsientidest võttis semaglutiidiga ravimeid.

Kuue aasta meditsiiniliste andmete tagasivaade näitas, et diabeediga inimestel diagnoositi NAION rohkem kui neli korda suurema tõenäosusega, kui nad võtsid retsepti alusel väljastatavat semaglutiidi. Ülekaalulistel või rasvunud inimestel oli rohkem kui seitse korda suurem tõenäosus haigestuda NAIONi. Leiti, et risk on suurim esimesel aastal pärast semaglutiidi retsepti saamist.

Kaalulangetusravimite kasutamine võib kujutada ohtu siis, kui seda ei kohandata. ​62-aastane mees sattus kiirabisse käte värisemise ja südamepekslemisega kuus kuud pärast seda, kui ta hakkas võtma kaalulangetavat ravimit tirtsepatiidi. Tema arstide sõnul põhjustas mehe südamehaigus tõenäoliselt tema kilpnäärmeravimite üledoosist, mida ei kohandatud korralikult pärast tirtsepatiidist tingitud kiiret kaalukaotust. 

Tirsepatiid on uusim inkretiiniravim, täpsemalt öeldes ravimite klass, mis jäljendab näljatunde ja ainevahetuse reguleerimiseks olulisi soole- ja ajuhormoone. See on esimene heakskiidetud inkretiin, mis ühendab korraga kahte hormooni: GLP-1 ja GIP. See on kahetoimeline mehhanism, mis muudab selle tõhusamaks rasvumise ja kõrge veresuhkru ravis, edastab Gizmodo. 

Isegi nende andmete puudumisel usub Barlow, et rasvumise kahjulikke mõjusid arvestades võib olla asjakohane ravida noorukeid kaalulangetavate ravimitega. Näiteks enam kui 1,5 miljoni 5–18-aastase lapse 2019. aasta analüüs näitas, et ülekaalulistel oli 1,4 korda suurem tõenäosus põdeda eeldiabeeti, 4,4 korda kõrgem vererõhk ja 26,1 korda suurem risk maksahaigustele kui tervetel ja normaalkaalus lastel. 

Siiski pole selge, kas kaalulangetavad ravimid neid riske märkimisväärselt vähendavad. USPSTF leidis, et ainult üks ravim, Qsymia, alandas lastel vererõhku, samas kui semaglutiid oli ainus, mis viis elukvaliteedi vähesele paranemisele, näiteks füüsilisele mugavusele. Pikaajalised tõendid ei ole näidanud, et KMI vähendamine lapsepõlves vähendab krooniliste haiguste riski ka hilisemas elus.

«Ma arvan, et tõendite puudumine ei tähenda, et tõendid on selle vastu,» ütleb Robinson.

Rasvumise epideemia on kasvanud juba aastaid ja on arusaadav, et inimesed võivad tunda kergendust, nähes varajasi märke semaglutiidi edust kaalulangetamisel. Kuid ilma täiendavate andmeteta ei saa me teada, kas kiirustades seda või teisi kaalulangetavaid ravimeid lastel kasutama, võib epideemia vahetada teise vastu, mida me veel ei näe.

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Ly-Marleen Tamme.