Arvamus ⟩ Kasside pühaks ja vabaks kuulutamine pole mitte ainult naiivne, vaid ka ohtlik

Aleksei Turovski peab kasside pühaks kuulutamist samal ajal naiivseks kui väga ohtlikuks ideeks. Foto: Taavi Sepp

Tõnu Trubetsky kirjutas Postimehes arvamusloo, milles soovitas kassid pühadeks kuulutada ning lasta neil kindlasti vabalt liikuda. Zooloog Aleksei Turovski avaldab sellele tema sõnul ökoloogiliselt ja teaduslikult naiivsele plaanile vastuargumendid: «Tõnu Trubetsky arvamuslugu avaldas mulle väga vastandlikke tundeid. Ühtpidi oli see igati armas lugu. See oli esmane tunne. Teine tunne oli kahjuks, et need seisukohad olid siiski väga naiivsed ja kolmas tunne oli mul ohutunne seotult sellega, mis võib juhtuda, kui autori pakutut tegelikkuseks pöörama asuda.»

Asi on nimelt selles, et kassid on minu suurimad lemmikud, aga kodukass on Eesti looduse seisukohalt invasiivne võõrliik ja nende vaba kohalolek Eesti looduses, mis on sajandeid juba mingil määral toimunud, on tõsiste tagajärgedega Eesti loomade kooslustele ning sellega ka tervele keskkonnale ja ökosüsteemile.
Keegi ei oska kindlalt öelda, millal kass sai koduloomaks. Vana-Egiptuses, vähemalt 4000 aastat tagasi, olid nad juba koduloomad, aga Mesopotaamias hakati neid ilmselt kodustama juba varem ja täiesti võimalik, et Kagu- ja Lõuna-Aasias isegi 8000–9000 aastat tagasi. Vahemere saartel, näiteks Kreetal, olid ka väga lähedased geneetilised kodukassi vormid mitu tuhat aastat tagasi. Igal juhul on ta koduloom.

Loodus on kõikjal, aga on mõned piirid

Kus algab loodus ja lõppeb tsivilisatsioon või vastupidi? Kas minu taskus ei ole loodust? On küll. Loodus on tegelikult ju kõikjal. Ükski kass, olgu see mõni tavaline või väga üli-aretatud super-eksklusiivne tõug, oskab kindla peale jahtida väga paljusid loomi. Kodus elav kass peab jahti väga-väga paljudele saakloomaliikidele, alustades putukatest ja jätkates kuni jänesteni välja. Kodukass, kes käib looduses või põllumajanduslikul maastikul, loomulikult püüab närilisi, kuid vastupidi Tõnu Trubetsky tekstis hõnguvatele väidetele on näriliste suuremahuline hävitamine, millega kodukass suurepäraselt hakkama saab, loodusele siiski ebasoodne ja võib viia paljude liikide jaoks ja tervetes kooslustes katastroofiliste tagajärgedeni.

Tapamasin oma lõbuks

Ma ei räägi siinkohal kodudest või koduhoovist, kus inimene kasvatab näiteks juurvilju ja teisi kultuure, kust on põhjust kodukassi abil ehk neid sealt eemalgi hoida. Selles kontekstis on paljud närilised mõistagi kahjulikud ja vahel isegi ohtlikud inimesegi jaoks. Inimese areaalist väljaspool, muusse loodusse minnes ei hävita kass kahjureid, ta lihtsalt jahib ja ohustab paljude liikide populatsioone, sealhulgas punase raamatu liikide omi. Kass püüab lisaks närilistest inimkaaslejatele loomulikult ka putuktoidulisi karihiiri, aga ka leethiiri ja kõiki teisi eesti looduslikke närilisi. Ta võib püüda ka väikseid kiskjalisi, nagu kärplasi ja nirke, kes on üliolulised näriliste kontrollijad looduses. Kass püüab roomajaid, nagu nastikuid ja rästikuid, aga ka sisalikke, ja meie looduses väga erilist vaskussi. Ta laastab valikuta hiirlaste populatsioone. Kuid kõige tähtsam on, et kodukass, kui tal on valida, kas küttida hiirlasi või värvulisi linde, valib saakloomaks tihtipeale just värvulised linnud, sest see on huvitavam. Jutt on ju ikka kodukassist, kes elab inimeste juures ja on inimestele juba praegu lausa püha. See tähendab, et teda toidetakse ja hoitakse. Ja siis lastakse ta vabalt kulgema, ta läheb küttima ja murdma, võib isegi öelda, et oma lõbuks. Selles seoses on kodukass tippkiskja. Ta püüab just selleks, et saada rahuldust ja viimistleda oma küttimisvõtteid. Ta tegutseb selle nimel, et olla kogu aeg n-ö vormis. Loomulikult ta sööb neid saakloomi vahel. Kui sööb, siis enamasti linde. Lindudel on sulgedes ja veres D-vitamiini ja linnuliha on kõrge kvaliteediga. Kuid ta peamiselt püüab ja murrab neid mängimiseks, murdmise iluks. Kui mõni lind ka pääseb, on ta enamasti juba ehk lootusetult muditud.

Oht on hoopis mujal – inimeste ajju võib kolida parasiit

Kassil on kodukassile omapärane käitumisharjumus: ta toob saaki koju inimeste juurde ja paneb sulle ette. Näe, vaata – mitu hiirt, mitu varblast, mitu sisalikku ma püüdsin. Trubetsky rõhutab oma loos, samal moel väga naiivselt ja võimalik, et sellest tulenevalt ka ohtu aimamata, vabalt liikuvate kodukasside «sanitaar-epidemioloogilist kasu», mis tulenevat nende võimest hävitada närilisi. Kassid, nagu kõik kiskjalised imetajad, vähemalt enamik neist, on selliste parasiitide nagu Тoхoplasma gondii lõpp-peremehed. Närilised ja inimene on vaheperemehed. Kass sööb hiire ja oma fekaalidega väljastab toksoplasmoosi, mis võib sattuda inimese käte peale, põrandale, lõpuks õhku. Nõukogude Liidus kontrolliti toksoplasmoosi ainult rasedatel naistel ja need tulemused näitasid väga selgelt, et toksoplasmoos oli 100 protsenti kõigil inimestel, kellel olid kassid. See on üks üsna tõsine asjaolu, mis viitab sellele, et näriliste söömine ja inimese juurde naasmine ei ole sanitaar-epidemioloogiliselt soovitud asi. Päris kindlasti mitte. Lisaks on Eestis levima hakanud ka hantaviirused, mis levivad just näriliste väljaheidete kaudu. Koju toodud ja viirust kandva hiire laip võib vabalt nakkusvektor olla. Hantaviirus on inimesele potentsiaalselt väga ohtlik haigustekitaja.

Looduses on asjad palju paremini paigas

Üks kärplane või väike röövlind kontrollivad närilisi palju tõhusamalt, lokaalselt ja sihipäraselt, ökoloogiliselt keskendunult võrreldes kassidega. Argument, et kass peab olema vaba looduses, nautides oma vabadust, nagu tema metsikud eelkäijad, on tõtt-öelda õudust tekitav. Ainult Ameerika Ühendriikides hävitavad kodukassid igal aastal rohkem kui 2 miljardit värvulist. Kui kujutada ette mitukümmend tuhandet kassi, olgu nad steriliseeritud ja mitte paljunevad, ent elades vabalt ja täites ökosüsteemis salaküttide rolli, on see täiesti lubamatu. Kodukass on väga ohtlik võõrliik, kui ta liigub vabalt ja naudib oma vabadust meie ökosüsteemis. Võrreldes koertega on kasside lugu ju lähedane aga mõnevõrra erinev. Koerad hakkasid inimestega koos elama umbes 30 000 aastat tagasi. Kodustatud hunt – Canis lupus – on aretatud sel moel, et ehk on mingid refleksid neil ajudest kadunud. Koerte ajudki on väiksemad kui metsikutel huntidel – Lupus lupustel. Jahikoertel on mõnevõrra selline saagi jälitamise refleks olemas ja olgu öeldud, et Kaukaasia lambakoer peab karja valvamisega täitsa ise hakkama saama ja murrabki toiduks kaitstavast karjast väljapoolt oma saagi.

Pühadusega pühitsetud kurjus

Paraku jah on Trubetsky loo olemuses palju sellist ökoloogilist naiivsust, mida julgeksin isegi ohtlikuks nimetada. Jah, see on tõesti armas. See võib inimestele tõesti meeldida ja inimesed võtavad hea meelega vastu ideed, mis on seotud üllaste mõistete ja tunnetega, nagu vabadus ja üleüldine teineteise hoidmine. See on väga armas, väga tore. Kuid paraku see mõiste «pühadus» ei ole iseenesest mingi armas ilming ja seda eriti juhtudel, kui nii püütakse olulistele küsimustele leida resoluutseid ja lihtsaid vastuseid. Lihtsatele küsimustele ei ole inimkonna sotsiaalkultuurilises ja üldse poliitilises või militaarses ajaloos midagi jubedamat kui lihtsad vastused.

Näiteks kasvõi «lõplik lahendus» mingi rahva suhtes on lihtne vastus või siis ka absoluutne pühadus, nagu me teame. See on hirmutav «lihtne vastus». Kuidas me seda taotleme? Kogu hinges kandes absoluutset vabadust? Mida teevad kõik teised? Kus algavad inimese õigused? Kus algavad minu õigused? Seal, kus lõppevad kõikide teiste inimeste õigused. Kus algavad teiste inimeste õigused? Seal, kus lõppevad minu omad. Seda rakendada lihtsalt, andes või võttes vastu otsuse kuulutada keegi, lemmikloom, taim või midagi muud pühaks, on minu meelest lihtsalt ohtlik, väga ohtlik.