/nginx/o/2024/08/07/16274803t1hbbc2.jpg)
Teadlased on avastanud taimede ja putukate jäänuseid kolme kilomeetri sügavuselt jääkihi alt, mis on välja puuritud Gröönimaa keskosast. Need leiud annavad selgeima tõendi, et peaaegu kogu see tohutu territoorium oli miljon aastat tagasi roheline, kui atmosfääri süsinikutase oli tänapäevasest palju madalam. Kas see tähendab, et Gröönimaa tänane jääkilp on pöördumatult sulamas ja küsimus on, kui kiiresti ja kui kaugele inimesed üleujutatavatest rannikualadest kolida jõuavad ja suudavad.
Nende uurimistöö, mis avaldati esmaspäeval ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences, viitab inimtegevusest põhjustatud kliimamuutuse tõttu senisest suuremale globaalsele merepinna tõusule.
1993. aastal puuritud jääsüdamikku nimega GISP2 oli küll põhjalikult uuritud, kuid keegi polnud tulnud mõttele otsida fossiile põhjaosast, mis koosneb segasest settekihist.
Selle põhjuseks oli asjaolu, et kuni viimase ajani tundus mõte, et Gröönimaa oli hiljutises geoloogilises minevikus jäävaba, liiga ebareaalne.
Keskkonnateaduse professor Paul Bierman Vermonti ülikoolist ütles, et tegelikult nähti fossiile juba esimese tunni, võib-olla isegi poole tunni jooksul, kui nende jääproovidega tegelema hakati.
Teadlased leidsid kolmetollisest pinnasekihist (paju)puitu, sammalde eoseid, seeni, putuka liitsilmi (compound eye) ja mooniseemneid, mis kõik viitasid elavale tundra ökosüsteemile.
«Kui saare keskosas olev jää oli sulanud, tähendab see peaaegu kindlasti, et jää oli kadunud ka ülejäänud Gröönimaalt. See on tänapäeva fossiilkütustega laetud kliima jaoks halb uudis,» selgitas Bierman.
Kui fossiilkütuste põletamisest põhjustatud kasvuhoonegaaside heitmeid oluliselt ei vähendata, võib Gröönimaa jääkilp järgmise mitme sajandi kuni mõne aastatuhande jooksul peaaegu täielikult sulada, põhjustades merepinna tõusu umbes 7 meetri võrra, mis pühiks minema maailma rannikulinnad.
Professor Bierman hoiatas, et sadade miljonite inimeste elukohad kogu maailmas kaovad.
Uus töö tugineb kahele olulisele hiljutisele leiule. 2016. aastal testisid teadlased samast 1993. aasta jääsüdamikust pärit aluspõhjakivi, kasutades radioaktiivset dateerimist, et hinnata selle vanuseks mitte rohkem kui 1,1 miljonit aastat. Modelleerimine näitas ka, et kui jää oli sulanud GISP2 asukohas, oleks 90 protsenti ülejäänud Gröönimaast olnud jäävaba.
Leid oli vastuoluline, kuna pikka aega oli valitsenud teooria, et Gröönimaa oli viimase mitme miljoni aasta jooksul läbimatu jääkindlus.
Seejärel, 2019. aastal, uuris Bierman koos rahvusvahelise teadlaste töörühmaga uuesti teist jääsüdamikku, seekord 1960. aastatel Gröönimaa rannikul asuvast mahajäetud USA Camp Century sõjaväebaasist. Nad olid šokeeritud, kui leidsid mitte ainult setet, vaid ka lehti ja sammalt. Edasised dateerimistehnikad aitasid kindlaks teha, et selle jääosa kadumine toimus 416 000 aastat tagasi.
Orgaanilise aine avastamine ranniku lähedal asuvast südamikust ajendas Biermani tagasi minema 1993. aasta südamiku juurde, et otsida sarnast materjali – ja leid kinnitas ühemõtteliselt seda, mida teadlased olid varem mudelite ja arvutuste abil järeldanud.
Professor Bierman selgitas, et jää pidi olema kadunud, sest muidu ei oleks seal taimi, putukaid ega seeneniidistikku. Nüüd on kindel, et jää oli kadunud mitte ainult Camp Century piirkonnas, vaid ka GISP2 juures, jääkilbi keskosas. Nüüd teatakse, et kogu jääkilp on sulamise suhtes haavatav.
Kaasautor Halley Mastro, Vermonti ülikooli magistrant, kes uuris fossiile, rõhutas vajadust jätkata puurimist Gröönimaa jääsüdamikesse, et leida rohkem iidseid organisme, mis omavad olulist mõju meie tulevikule.
Ta ütles, et see on nii ilmne, kui sa tead, et see seal on – aga kui sa ei oota, et see seal oleks, ja sa ei otsi neid väikesi tumedaid täppe, mis natuke teisiti hõljuvad, siis sa ei näe neid kunagi.
Allikas: ScienceAlert
/nginx/o/2021/03/04/13662113t1h56a3.png)