Tõesti võib vaiksetel suveõhtutel tekkida selline olukord, et kuuleme väga kaugelt tulevaid hääli. Eriti kui tuult ei ole ja on soe vaikne õhtu.
Tavaliselt levib heli ehk see jutt, mida me räägime, igas suunas – üles, vasakule ja paremale ning seetõttu hajub võrdlemisi kiiresti ära, pöördvõrdeliselt kauguse ruuduga. Nimetatud pöördvõrdelisus tuleneb sellest, et kui kõikidesse suundadesse leviv helilaine, mis kannab mingit energiat, jõuab teatud kaugusele, siis jaguneb heli energia ära ühtlaselt üle terve lainefrondi – sellise mõttelise kera pinna (poolkera, kui maapind takistab alla levimist), mille keskpunktiks on heli allikas. Kera pindala on aga võrdeline raadiusega, st kaugusega heli allikast. Normaalse kõne valjus ühe meetri kaugusel on 60 detsibelli (dB); kilomeetri kaugusel on see tuhat ruudus, st miljon korda nõrgem. Detsibell kujutab endast nn logaritmilist skaalat: 10 dB võrra tugevam heli kannab endas 10 korda rohkem energiat. Seega miljon korda nõrgema heli valjus on 60 dB võrra väiksem: 60-60=0 dB. Null detsibelli kujutab endast kuulmisläve – kui valitseks haudvaikus ja poleks ei tuule kohinat ega lehtede sahinat, siis võiks põhimõtteliselt kuulda kilomeetri kauguselt vaevukuuldavat jutumõminat, aga sõnad poleks kindlasti arusaadavad.
Teine lugu on siis, kui istute suvisel vaiksel õhtul mere või järve ääres. Päeval on päike õhu soojaks kütnud, aga vett veel mitte väga – vee soojusmahtuvus on suur ja see soojeneb aeglaselt. Külmem vesi jahutab ka sellega kontaktis olevat õhku, seetõttu on veepinna kohal olev õhukiht jahedam, kui kõrgemal olev õhk. Et külm õhk on tihedam, siis see üles ei kerki ning vee kohale moodustub stabiilne õhuke külmema õhu kiht.