AK FOOKUS ⟩ Kuidas siis inimesed ikkagi oma õnne sepistavad ja palju seda üldse sepistada saab?

Rahulolu on üllatavalt suurel määral geneetiliselt raamistatud, aga siiski märkmisväärselt ka keskkonnaolude poolt mõjutatud. Rahulolematust rahulolevaks muutumine on võimalik vaid äärmuslikel juhtumitel või tohutu eneseületuse tagajärjel, kui üldse. Foto: Marek Strandberg Dall-E tehisaru abil

Inimene saab enda ja oma rahuloluga siiski üksjagu ette võtta – seda kasvõi oma isiksust uurides. René Mõttuse arvates oleks kõigile kättesaadavatest ja tasuta teaduspõhistest testidest palju abi. Psühhoteraapia on vaid vähestele kättesaadav luksuskaup, aga vahel vajab isiksus nii mõistmist kui kohendamist. Tuleb välja, et täna on meil selleks nii teadmisi, oskusi kui võimalusi, vaatamata sellele, et sünnilt on väga-väga palju juba ette määratud.

Eesti psühholoogid on üksjagu tähelepanuväärsed õpetlased – nappide vahenditega on õnnestunud neil ikka tänu oma tähelepanelikkusele ja nutikusele kaevata teadmiste ja arusaamade kulda sealt, kust teised üle käinud või ka kaarega ringi läinud. Sedapuhku on suuresti Eesti psühholoogide osalusel Ameerika psühholoogiaseltsi ajakirjas Journal of Personality and Social Psychology ilmavalgust näinud ühe pikema uurimuse kokkuvõte. See puudutab inimese jaoks vägagi olulist asja – kuidas ta endaga rahul on.

Artiklist pealkirjaga «Enamiku inimeste eluga rahulolu vastab nende isiksuseomadustele...» järeldubki, et suurema osa inimeste üldine rahulolu kui ka rahulolu mõne konkreetse asjaga sõltub enamjaolt (mitte osaliselt, nagu seni arvatud) inimese enda isiskuseomadustest. Artikli autoritenimistus on René Mõttus, Anu Realo, Jüri Allik, Liisi Ausmees, Samuel Henry, Robert McCrae ja Uku Vainik. Paljud neist Postimehe lugejatelegi tuttavad.