Vaatamata sellele, et Antarktika kihulane on vaid 2-6 millimeetrit pikk, on ta suurim täiskohaga ja põline maismaaloom Antarktikas. Pingviinid ja hülged ei ole täiskohaga elanikud ning enamik linnuliike veedab suure osa aastast merel.
Antarktika kihulane on eriline ka selle poolest, et võrreldes enamiku kihulaste liikidega, kes lendavad ja imevad verd, ei lenda ega hammusta see putukas üldse. Nad on kaotanud tiivad, mis on tähelepanuväärne ellujäämisstrateegia, arvestades polaartsooni äärmiselt tugevaid tuuli.
Selle asemel on neil rida kohandusi, mis võimaldavad neil ellu jääda -15°C juures, näiteks kaotavad nad 70 protsenti oma kehavedelikest ja suudavad kuu aega ilma hapnikuta hakkama saada. Talve üleelamiseks koguvad nad suhkruid loomuliku külmumisvastase ainena ning dehüdreeruvad, et vältida jääkristallide teket oma rakkudes.
Maailma lõunapoolseim putukaliik suudab üle elada suisa üheksa kuud külmununa. Selle tulemusena võtab pisikesel olevusel kaks aastat aega, et oma täistsükkel lõpetada, millest suure osa veedavad nad vastsetena. Need vastsed toituvad peamiselt bakteritest, vetikatest, samblast ja pingviini väljaheidetest.
Lumikatte all suhteliselt soojas püsides on uuringud näidanud, et vastsed suudavad taluda erinevaid temperatuurilangusi ja kasutavad protsessi nimega kiire külmumine, et end laboritingimustes kaitsta.
Kentucky ülikooli teadlane Nick Teets ütles 2019. aastal, et tõendid varasematest uuringutest näitavad, et Antarktika kihulane on kontinendil ellu jäänud algusest peale. «Nad on hea mudel, et õppida tundma Antarktika ajalugu ja hea mudel teadlastele, et ennustada, kuidas kontinent reageerib kliimamuutustele.»
Kuid kuigi nad on Antarktika tingimustes ellujäämise meistrid, need tingimused muutuvad. 2022. aasta uuring näitab, et Antarktika kihulased võivad olla ülemaailmse temperatuuri tõusu tõttu ohus.