See avastus viitab sellele, et viirustel võib olla olnud meie evolutsioonis suurem roll, kui me arvasime, aidates kaasa geenidega, mis võisid anda sellistele rakkudele nagu sümbiootiline eukarüoot Amoebidium eelise ellujäämises.
Selle uurimistöö viis läbi Queen Mary University of London evolutsioonibioloog Alex de Mendoza Soleri juhitud meeskond.
Viiruste riismed ja nende evolutsiooniline mõju
De Mendoza Soleri sõnul on see nagu «Trooja hobuste leidmine Amoebidiumi DNA sees». Need viiruslikud lisandid võivad potentsiaalselt olla kahjulikud, kuid Amoebidium näib neid keemiliselt vaigistades kontrolli all hoidvat.
Uuringu tulemused ja evolutsiooni mehhanismid
Teadlased näitasid, kuidas loomadele lähedane üherakuline eukarüoot läbib korduvat protsessi, kus segab oma genoomi hiiglaslike viiruskiskjate omaga.
Sellised ründed peaksid olema Amoebidiumile surmavad, kuid mikroobid on leidnud viisi, kuidas nendega toime tulla, vaigistades neid võõrgeene, modifitseerides DNA tähestiku ühte neljast tähest mehhanismiga nimega 5-metüültsütosiin (5mC).
Alus-tsütosiin ehk 'C' on modifitseeritud ensüümi DNMT1 abil, mida leidub kõigis hulkraksetes organismides. Teadlased soovisid leida ensüümi juured, mis viisid neid protisti nimega Amoebidium appalachense juurde, mis avastati esmakordselt magevee putukate eksoskelettides.
Uuringu tähendus ja laiendamine
Nad leidsid, et need üherakulised organismid mitte ainult ei tooda DNMT1, vaid on kasutanud seda, et säilitada üllatav hulk geneetilist materjali hiiglaslikelt viirustelt, mis on nüüdseks Maalt kadunud.
De Mendoza Soleri sõnul seavad need leiud kahtluse alla meie arusaama viiruste ja nende peremeeste suhtest. Traditsiooniliselt nähakse viirusi kui sissetungijaid, kuid tema meeskonna uuring viitab keerulisemale loole.