Riia värav – Pärnu unustatud linna- ja kindlusevärav

Jääb vaid imestada, kui vähe teame isegi mõnest kõige suurejoonelisemast arhitektuuriteosest, mis kunagi Eestis on ehitatud. Kunstiloolane Elsbet Parek on oma 1971. aastal ilmunud Pärnu arhitektuuriajaloo ülevaates märkinud, et Riia värava kirjeldusi ega kujutisi pole säilinud. Rootsi sõjaarhiivis on tallel mõni projektjoonis, aga selles, millisena värav valmis, on valitsenud ebaselgus. Töötades mõni aasta tagasi põgusalt Peterburis Venemaa riiklikus mereväearhiivis, jäid mulle 1797. aastal koostatud kindluseplaanide atlases silma selle värava joonised: väga üldised ja ilma täieliku fassaadijooniseta, kuid siiski piisavad, et teha esimene katse rekonstrueerida värava välisilmet.

Rootsi aja lõpus laienes Pärnu kindlustatud linnasüda oma keskaegsetest piiridest väljapoole. Seetõttu tuli rajada uusi bastionaalkindlustusi ja nendega seotud linnaväravaid. Tänapäeval võib Pärnu olla uhke Tallinna värava üle, mis on lähipiirkonna ainus sellelaadne barokne kindlusevärav. Vähem on teada, et Kuninga tänava teises, idapoolses otsas paiknes veelgi uhkem Riia värav. Mõistagi oli just Riia – Liivimaa metropoli – maantee alguses asuv värav kindluse peavärav. Pärnu kindluslinna kolmas värav, jõepoolne Veevärav, viis sadamasse ning kujutas endast lihtsat tunnelilaadset läbikäiku.

Pärnu uuslinn 1667

Pärast Vene-Rootsi sõda (1656–1658), mille käigus venelased vallutasid Tartu ja piirasid Riiat, otsustas Rootsi riik Pärnut tugevamini kindlustada. Märkimisväärsem tegevus algas 1667. aastal, kusjuures suur roll oli Liivimaa kindralkuberneril Claes Tottil ja Liivimaa kindralkortermeistril ehk kindlustustööde ülemal Jacob Staël von Holsteinil. Pärnu kaupmehe poeg Staël von Holstein koostas tõelise ideaallinnaprojekti, mille järgi tuli linnale anda korrapärane kuju ja ehitada ulatuslik linnalaiendus ja bastionaalkindlustused. Samas oli kohe käepärast võtta insener, kes hakkas kohapeal töid juhtima: kindralkuberner määras Pärnu kindluse ehitamiseks insenerikohale Paul von Esseni.

Väikelinna Pärnu muldkindlustuste arhitektuur oli omas ajas väga moodne. Provintsi pealinna Riia linnakindlustusi hakati samas laadis uuendama alles paarkümmend aastat hiljem. Pärnu bastionaalkindlustused, millele on iseloomulik eesvalli olemasolu peavalli jalamil kurtiinide ja bastioniflankide ees, lähtuvad hollandi inseneri Henrick Ruse 1654. aastal teoses „Versteckte Vesting“ avaldatud ideedest. Ruse rõhutas bastionide võimalikult efektiivse vastastikuse kaitse vajadust flankeeriva tule abil. Ruse enda kavandi järgi ja tema kui ehitusettevõtja juhatusel rajatud Kopenhaageni kuningliku tsitadelli (Kastellet) põhilised ehitustööd tehti aastail 1662–1666. Seega, kui Pärnus algasid tööd, oli tsitadell äsja valminud ning võis tõenäoliselt olla otsene eeskuju.

Mis on mis?

Bastion – suurem viisnurkse põhiplaaniga muldkindlustus

kurtiin – kaht bastioni ühendav vall

bastioniflank – bastioni osa, mis võimaldab tulistada piki kaitsevalli

raveliin – bastionide vahel vallikraavis paiknev muldkindlustus

kasematt – kindlusehitise igasugune kaetud ruum

eesvall – madalam vall kraavi paremaks kaitsmiseks

Pärnu Riia ehk Karli värav

Riia ehk Idaväravast pidi saama Pärnu kindluse uus peavärav. Kummatigi, võib-olla lähtudes uute kindlusevallide ehitamise üldjärjekorrast, valmis see tunduvalt hiljem kui tänini säilinud Tallinna ehk Läänevärav. Nii on 1675. aasta linnaplaanil mainitud, et Tallinna värav oli juba „tahutud kividest valmis ehitatud“, ent teine värav eksisteeris alles esialgsel puust kujul. Kivist Riia värav ehitati põhiosas 1692–1695, kuigi väiksemad tööd jätkusid järgmistel aastatel. Ilmselt pole juhus, et just pärast selle värava valmimist näeme esimest korda linnaplaanidel Pärnu väravate uusi ametlikke nimesid, mis olid pandud kuninglike isikute järgi. Kõnealune peavärav nimetati nüüd kuningas Karl XI enda järgi Karli väravaks (rts Carls port). Laiemalt käibele see nimi tõenäoliselt ei läinud. Pärast Põhjasõda kinnistus Riia värava nimi.

Tõenäoliselt oli barokse Tallinna värava kavandanud veel Staël von Holstein, kuigi mingi roll võis olla ka äsja Lääne-Euroopast saabunud noorel Essenil. Samas Riia värava puhul paistavad kõik asjaolud osutavat Essenile kui autorile. Tollal vastutas Essen veidi suurema ülemusena endiselt ka kindlustustööde eest Pärnus. Ehkki ta allus kogu Rootsi riigi kindralkortermeistrile Erik Dahlberghile, oli ta ise kahtlemata võimekas arhitekt. Essenile viitab värava arhitektuur. Rõdudega tiibehitised olid ka Tallinna Toomväraval, mille ehitustööd käisid põhiliselt sel ajal, kui Essen oli Toompea komandant (ehitati peamiselt 1685–1693). Niisiis oli selle värava ehitus Tallinnas lõppemas, kui Pärnus hakati rajama kivist Riia väravat.

Foto: Venemaa Riiklik Mereväearhiiv

Foto: RIKSARKIVET

Paul von Esseni koostatud Riia värava projektjoonised 1690. ja 1695. aastast on säilinud Rootsi sõjaarhiivis. 1797. aastast pärinevad joonised Venemaa riiklikus sõjalaevastikuarhiivis kinnitavad, et Esseni projekt viidigi põhiosas ellu. Kõige hinnatavam tsaariaegsetest joonistest on välisfassaadi keskosa osaline fassaadijoonis. Seejuures ei leidu ei projektjooniste ega sadakond aastat hilisemate jooniste hulgas väravaehitise täielikku fassaadijoonist. Välisfassaadi tiibehitiste fassaadide täpsem kujundus jääb praegu teadmata. Linnapoolse fassaadi kohta võime üksnes oletada, et see sarnanes Tallinna värava sama fassaadiga. Ühele Esseni joonisele lisatud märkuse põhjal on teada, et sinna oli ette nähtud „kuninga nimi“, mida kuninganimelise värava puhul võiski eeldada.

Mis puutub erinevustesse Esseni projektjooniste ja tegeliku teostuse vahel, siis üldisest sarnasusest hoolimata on tehtud mõni muudatus, eeskätt värava ülemises osas. Nii oli algul ette nähtud, et välisfassaadi kaks rõdupoolt ühendataks väravaava kohalt, kuid valminud kujul on ülemise korruse langevõre ruum toodud ettepoole. Teiseks, oli loobutud väravakäigu linnapoolse osa võlvimisest ja kaetud see talalaega. Mõnevõrra ebaselge on eri tasanditel paiknenud ülemiste ruumide sisemine jaotus ja langevõre käitamine.

Paul von Essen 1631–1699

•Isa, võimalik, et Liivimaalt tulnud kantsimeister Paul von Essen (vanem), juhatas kindlustustöid Kalmaris; suguselts on väidetavalt pärit Hollandist Geldernist aadlisuguvõsast.

•Osales insenerina Karl X Gustavi sõdades Taaniga ja hiljem Karl XI ajal Brandenburgi sõjakäigul.

•1661 reisis kuninganna Kristiina kaaskonnas Rooma ja viibis seal poolteist aastat, töötades insenerina Civitavecchia kindlustustöödel, sh Gian Lorenzo Bernini teenistuses.

•1663–1664 Pariisis ja Prantsuse vägedega sõjaretkel Ungaris.

•1665 konduktor (leitnant) Riias ja alates 1667. aastast insener (kapten) Pärnus, kus tema krunt ja kivimaja asus tõenäoliselt Rüütli ja Akadeemia tänava loodenurgal.

•1676/1681 sai kindralkortermeisterleitnandina volitused Eesti alal asuvate kindluste üle (v.a Narva): Tallinn, Pärnu, Tartu, Kuressaare; alates 1687. aastast Tallinna Toompea komandant.

•Kavandas 1690. aastatel ehitatud Tartu raekoja ja Tartu ülikooli hoone, tegi teoks Pärnu linnuse konvendihoone ümberehituse ülikoolihooneks.

Riia värava välisilme rekonstruktsioon

Riia värav on kõigist Eesti uusaegsetest kindluseväravatest kõige keerukama ja läbimõelduma ülesehitusega. Rootsi võimu ajal ehitatud väravatest oli see ühtlasi kõige rikkalikuma dekooriga. Värava üldine dooria orderist lähtuv arhitektuurilaad ja üldmõõtmed olid samad mis Tallinna väraval, aga oli ka olulisi erinevusi.

Kindlusarhitektuuri kontekstis on väga omapärased värava peafassaadi tiibehitised. See võte meenutab pigem lossi- või mõisaarhitektuuri: keskse elemendi esiletõstmiseks on see raamisatud eenduvate külgosadega. Tõsi, kohati leidus toonaseil kindluseväravail balustraade (nt Rooma San Pancrazio värav ja Göteborgi Kuningavärav). Ent teist päris samasugust, rõdudega tiibehitistega kindluseväravat, mis oleks võinud Essenile otseselt eeskujuks olla, pole praegu õnnestunud mujal Euroopas samal ajavahemikul kindlaks teha. Seejuures olgu tähelepanu juhitud „rõdude“ ja ehiselementide üleelusuurusele.

Värava peaportaali kohal asetses üle nelja meetri kõrgune kivist tahutud Rootsi riigivapp, mida hoidsid kaks lõvi. Rõdudel olid umbes paari meetri kõrgused balustraadidega piirded, mille postide otsas paiknes kokku tõenäoliselt kümme umbes 1,5 m kõrgust trofeerühma. Raidkivikompositsioon kujutas Vana-Rooma leegionäri sõjarüüd, mille taha olid lehvikuna asetatud vaenlaselt võetud lipud. Kõrvalmärkus: raidkivist trofeede žanri võib-olla uhkeimat näidet samast perioodist saab näha Louis XIV aegse Lille’i linnakindlustuste Pariisi värava välisfassaadil.

Oletatavasti oli raidkive värvitud ja kullatud, nagu on kirjalike allikate põhjal teada Riia Rootsi-aegsete kindluseväravate raidkivide kohta.

Pärnu Riia ehk Karli värav. Rekonstruktsioon Ragnar Nurk, teostus Rocío Espín Piñar. Pildi valmimist toetas Koit Rikson (Eostre Publications OÜ). Foto: Horisont

Kindlusevärava kaitseabinõud

Esinduslikud varauusaegsed kindluseväravad olid kaugelt hästi vaadeldavad kiviehitised, mida vaenlasel olnuks vaaduse korral võimalik üpris kergesti suurtükitulega purustada. Tegelikult rünnati bastionaalkindlustuste korral harva kindluse väravat, kuna üldjuhul oli värav paigutatud kaitseliini sügavuses hästi kaitstud kohta: bastionide-vahelise kurtiini keskele. Pärnu Riia värav oli küll väljapeetud arhitektuuriga, kuid vähemalt sama suurt rõhku oli pandud mitmesugustele kaitseabinõudele.

Peale kauniduse võis tiibehitistel olla otstarve paremini varjata peaportaali. Samas oli neil otsene kaitseotstarve: kahel korrusel paiknevatest kasemattidest sai 16 laskeavast püssitule alla võtta vahetult portaaliesise tsooni. Ei saa välistada, et teise korruse kasemattidel võisid olla ka püssilaskeavad külgnevate vallide poole. Kõigi nelja kasemati esifassaadil asus üks suurem ambrasuur, mis võis vahest isegi sobida väiksemale kahurile (täpsem ambrasuuride kuju, kas neljakandiline või ümar, ei ole teada). Pääsu tiibehitistevahelisele alale pidi vähemalt Esseni projekti järgi saama sulgeda puitprussidest lisatõkkega, mille jaoks olid müüritisse jäetud spetsiaalsed sooned. Samamoodi nagu Tallinna väraval oli ka Riia väraval angevõre ja ilmselt ei puudunud võlvis avaus, kust sai ründajaid hea-paremaga kostitada.

Foto: Ragnar Nurk

Läbimõeldud liikumisskeem

Riia värava logistiline skeem oli tunduvalt komplitseeritum kui Tallinna väraval. Kui peavärav oli suletud, siis sai siseneda väikeste külguste kaudu. Siin ei paiknenud need mitte esifassaadil, kus oli ruumi tehtud laskeavadele, vaid paremini varjatuna külgehitiste siseküljel.

Pääs eesvallidele oli lahendatud põhjalikumalt kui Tallinna väraval. Seal oli võimalik pääseda eesvallidele vaid värava fassaadi eest üle silla vaenlase tule all, kuid siin oli kasutusel maa-aluste tunnelite süsteem. Nendest tunnelitest pääses väikeste ukseavade kaudu tõenäoliselt ühtlasi vallikraavi, et piiramisolukorras liikuda paatidega kraavi väliskalda vahet. Esseni plaanijoonisele tuginedes sai neid alumisi uksi või kilpe liigutada ilmselt horisontaalselt seina sees asuvas soones. Samas ei saa lõpuni välistada, et need avad võisid olla ehitatud siiski laskeavadeks.

Kui Tallinna väravas viisid kõrvalkäigud juba langevõre taha, siist siin oli nii jalgväravatest kui ka eesvalli käikudest võimalik mitme ukse kaudu jõuda üksnes võlvialusesse, mis paiknes puust peavärava ja langevõre vahel.

Ülemiste ruumide, sh tiibehitiste teise korruse kasemattide, ja alumiste ruumide vahel mingit ühendust polnud. Ülemistesse ruumidesse nii väravakäigu kohal kui ka tiibehitistes, samuti „rõdudele“, pääses vallikäigult. Väravakäigu kohal asuvate ruumide kaudu sai liikuda külgnevate valliosade vahet. Samas seespoolsel küljel olid kummalgi pool väravat tänavalt vallidele viivad kaldteed.

Paar väikest ruumi – arvatavasti vahiruumid, arestikambrid või laoruumid – oli rajatud ka värava linnapoolse portaali mõlemale küljele.

Riia väravast Riia värava platsini

Ei ole täpselt selge, millal Riia värav lammutati; arvatavasti juhtus see 1830. aasta paiku, kui Pärnu kindlus minetas sõjalise otstarbe. Pärnu ajaloo käsitluste järgi kustutati Pärnu 1834. aastal Vene impeeriumi kindluslinnade nimekirjast ja keiser Nikolai I kinkis kindlustuste ala koos juurdekuuluvate hoonetega linnale.

Pole välistatud, et Rootsi-aegne värav lammutati isegi mõni aasta varem. Nimelt on Venemaa sõjalaevastikuarhiivis olemas juba 1827. aasta algusest pärinev Riia värava ümberehitusprojekt (kahjuks puudub digikoopia, et seda siin avaldada). Selle järgi tuli endine kindlusevärav asendada avatud läbikäiguga vallist, kusjuures oleks säilinud väravakäigu müüride alumine osa, kavas oli teha uus lihtsate metallväraatega fassaad. Selle projekti autor oli sõjaministeeriumi inseneridepartemangu arhitekt Alexander Staubert (Штауберт), kes on kavandanud arvukalt riiklikke hooneid Peterburi ja mujale. Kuna kindlusest loobuti peagi täielikult, pole kindel, kas uus värav ehitati, kuid vana värav võidi siiski lammutada.

Linnakindlustusi hakati ulatuslikumalt lammutama alles pärast 1860. aastat, kui Riia insener William Weir oli koostanud projekti nende likvideerimise ja vabanenud ala planeerimise kohta, sh pidi piki kindlusevalli rajatama kogu linna ümbritsev puiestee. Pärnu Riia värava kohal nähti ette pikendada Kuninga tänavat puiesteena Vana pargi juures olevasse eeslinna teederisti ja rajada endise värava piirkonda väike haljastatud plats.

Ortofoto: Maa-amet Foto: Ragnar Nurk

Riia värava asukohas on praegu nimetu ja iseloomutu asfaltplats, mille võiks ümber korraldada ja anda sellele Riia värava platsi nime. Rootsi-aegse värava maa-alusest osast peaks olema üsna palju arheoloogiliselt säilinud. Elsbet Parek on maininud, et 1962. aastal olevat 50–80 cm sügavusel avastatud selle väravaga seotud tunneli jäänused. Juhul, kui kunagi osutub võimalikuks kaotada liiklussõlm või seda kahandada, siis tasuks kindlasti värava asukoht platsil sobival viisil markeerida või isegi värava praegu maa all olevaid ehitusosi eksponeerida. Ühtlasi tasuks eraomanduses olev vahimaja ja selle esine plats paremini seostada avaliku linnaruumiga.

Rootsi-aegne Pärnu oli endiselt väikelinn, kuid selle areng oli 17. sajandi teisel poolel tõusuteel, ning kaks üliesinduslikku linnaväravat vaid kinnitavad pilti Pärnust kui tõelisest Eesti barokiaja ideaallinnast. Esseni tiibehitistega kindluseväravate arhitektuur on küll mõneti ebaharilik, ent laias laastus on tegu siiski Vana-Rooma eeskujudest lähtuva triumfivärava tüüpi kindluse-värava erivormiga, millele arhitekti enda Itaalia-kogemus lisab tõsiseltvõetavust.

Võimalik, et kui otsida, siis leiaks värava ehitusloo kohta teisigi kirjalikke allikaid. Samuti ei pruugi 1797. aasta joonised olla parimad, mida võib Venemaa arhiividest leida: sealsed kogud on endiselt korralikult läbi töötamata. Seetõttu tuleb artikli juurde lisatud rekonstruktsioonikatseid ilmselt edaspidi täpsustada.

Autorilt on varem Horisondis ilmunud:

„Uusaeg tõi bastionid“, Horisont 2014, nr 5.

„Tallinna uusaegsed linnakindlustused. Lammutatavast militaarobjektist muinsusväärtuseks“, Horisont 2020, nr 5.

Ragnar Nurk (1983) on Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonna arheoloog. Tema töö on seotud kesk- ja uusaja arheoloogiaga, sõjaliste kaitseehitiste ja linnaplaneerimise ajalooga.

Intervjuu ilmus ajakirja Horisont juuni-juuli numbris.