:format(webp)/nginx/o/2024/07/24/16242464t1h0239.jpg)
Bristoli Ülikooli teadlased avastasid, et liblikad ja ööliblikad tõmbavad elektrostaatiliselt õietolmu ligi ning et need liblikaid tekkivad elektrilaengud on isegi evolutsioonilise tähendusega. Kõnealune tähelepanek võib oludes, kus looduslike tolmeldajate hulgad on vähenemas anda tõuke ka näiteks selliste mikrodroonide loomiseks, mis just staatilise elektriväljaga õietolmu endaga seoksid.
Bioloogidele oli teada, et mõned putukad, nagu mesilased ja koolibrid, tekitavad tiibu liigutades neil elektriaejgud, ja neil oli põhjust arvata, et see parandab nende võimet õietolmu ligi tõmmata.
Uurimuse juhtivautor dr Sam England selgitas pressiteates, et siiski ei olnud teada, kas see idee kehtib ka teiste sama oluliste tolmeldajate, nagu liblikate ja ööliblikate puhul. Seega otsustati seda ideed testida ja vaadata, kas liblikad ja ööliblikad koguvad endisse samuti laenguid ja kas see laeng on piisav, et tõmmata õietolmu nende kehadele.
Nende tulemused annavad selgema pildi staatilise elektri suuremast rollist tolmlemises. Dr Englandi sõnul võib see olla «väga võimas ja laialt levinud» asjaolu.
Staatiline elekter võimaldab kontakti puudumise korral taimede ja tolmeldajate vahel toimuvat tolmuosakeste ülekannet. Kõik koosneb laengutest – prootonid on positiivsed ja elektronid negatiivsed –, seega negatiivsete ja positiivsete laengute tasakaalustamatus objektis tekitab staatilist elektrit. Ja see tasakaalasutamatus saab tekkida ka näiteks tiibade hõõrdumisel vastu õhku.
Bristoli teadlased uurisid oma töös seda intrigeerivat mõju 269 liblika ja ööliblika peal, kes olid 11 erinevast liigist viielt kontinendilt ja ökoloogilisest nišist. Nad võrdlesid neid, et mõista, kas ökoloogilised tegurid korreleeruvad nende laengutega ja kas staatiline elekter on omalaadne evolutsioonis liandunud omadus.
Elektrostaatiliste laengute tekitamise võime võib selles seoses olla koguni evolutsioonilise kohastumise nähtuseks.
Nad avastasid, et «liblikad ja ööliblikad telitavad oma kehadsse lendamisel nii palju staatilist elektrit, et õietolm tõmmatakse sõna otseses mõttes õhu kaudu nende poole, kui nad lillele lähenevad».
«See tähendab, et nad ei pea isegi lilli puudutama, et neid tolmeldada, muutes nad väga tõhusaks tolmeldajatena ja rõhutades, kui olulised nad võivad olla meie õitsvate ökosüsteemide toimimisele,» selgitas dr England.
Teiseks kinnitasid nad, et elektri hulk varieerus liikide vahel sõltuvalt nende käitumisest ja keskkonnast, näiteks kas nad on öised või elavad troopilistes tingimustes. See viitab, et evolutsioon mängib selles omaduses rolli ja et see on vajalik fundamentaalsel tasandil.
Nende sisemiste mehhanismide uurimine võib avada uksi tehnoloogiate loomisele, mis suurendavad kunstlikult elektrostaatilisi laenguid tolmeldajate või õietolmu vahel, et parandada tolmlemismäära looduslikes ja põllumajanduslikes tingimustes. See võib avaldada sügavat mõju keskkonnale, arvestades, et mesilaspopulatsioonide vähenemine on kliimamuutuste ajastul murettekitav.
Võrguväljaanne Bee Culture selgitas, et lilled on maaga elektriliselt ühendatud ja saavad elektrostaatilise induktsiooni kaudu negatiivse laengu. Mesilased loovad lennates oma kehadesse jällegi positiivse laengu, mis toetabki igati tõhusat õietolmu kulgu taimelt ja loomale.
Akadeemiline artikkel sellel teemal esitas teooria elektrostaatiliste jõudude rolli kohta, mis võimaldab kontaktivaba õietolmu kogumist. «See on esimene tõendusmaterjal, mis viitab, et loomade kogutud staatiline elekter on omadus, millele evolutsioon võib mõjuda loodusliku valiku teel,» selgub pressiteatest.
Allikas: Interesting Engineering
/nginx/o/2021/03/04/13662113t1h56a3.png)