Tehisaru ja loomulik lollus

Inimaru ei ole täiuslik. Keerulistes olukordades ei ole inimene hea mõtleja. Ja mis kõige hullem – üldjuhul ei ole inimene nendest puudustest ise teadlik. Näiteks kui olete kurnatud, siis teie otsuste kvaliteet halveneb ja tegutseda, näiteks autot juhtida, on ohtlik. Siiski võib inimene istuda väsinult autorooli, saamata aru, et tema sooritus on tavalisest tunduvalt viletsam. Inimaru puuduste tõttu võime teha halbu otsuseid, sattuda õnnetusse või koguni kaotada elu. Tehisarul oleks potentsiaali neid probleeme leevendada ja vähendada, kui püstitaksime eesmärgi niisuguse tehnoloogia abil inimmõistust toetada. Kahjuks on neid probleeme tehisaruajastul seni peaasjalikult võimendatud ja ära kasutatud.

Kas eksistentsiaalne risk?

Kui rääkida tehisaruga seotud riskidest, siis mõtlevad inimesed esmalt eksistentsiaalsele riskile: robotid ja tehisaru tulevad ja võtavad maailma üle. See on oht, mida on käsitlenud hulk Hollywoodi filme ja ulmeraamatuid. Praegusel ajal ei seisne tegelik risk siiski sugugi mitte selles, et tehismõistus tahab inimestele liiga teha. Tänapäevane tehisaru on selles mõttes ohutu, kuna ta ei taha ise mitte midagi. Ta ei taha jäätist, ei taha Horisonti lugeda ega ka inimkonda hävitada. Ta on võimas tööriist, mitte autonoomne olend.

Siin ja praegu ei pea me kartma mitte tehisaru, vaid loomulikku lollust. Risk ei tulene mitte sellest, et tehisaru tahab inimkonda hävitada, vaid inimestest, kes kasutavad seda tehisarutööriista halbade eesmärkide saavutamiseks. Teine põhioht on see, et tehisaru ei tee meid mitte targemaks, vaid rumalamaks: see võimendab loomulikku lollust. Vaatleme mõlemaid aspekte.

Oleks tore, kui kõik inimesed toimiksid mõistlikult, loeksid Horisonti ja tahaksid, et maailmas oleksid asjad hästi. Kahjuks on aga piisavalt palju neid inimesi, kes tahavadki näha maailma hukkumas. Tehisaru lihtne kättesaadavus ja hõlbus tarvitus on põhjus, miks need inimesed saavad tehisaru abil tekitada probleeme.

Vast olete tähele pannud, et viimasel ajal on andmepüügil kasutatavad e-kirjad muutunud paremaks. Veel umbes poolteist aastat tagasi olid need kirjad tulnud Nigeeria printsilt, kes üritas väga vigases inglise keeles ja segaselt selgitada, kuidas tal on hädasti tarvis teile miljoneid anda. Üsna väheusutav, kuid inimaru kahjuks räägib see, et vahel toimisid isegi niisugused õngitsuskirjad. Ent nüüd on võimalik tehisaru abil kirjutada personaalne ja täiuslikus eesti keeles andmepüügikiri. Veelgi enam, tehisaru abil on võimalik telefonivestluses järele teha inimeste häält ja petta niimoodi raha välja. Hiljuti anti teada juhtumist, kus ühelt Hongkongi ettevõttelt peteti tehisarutehnoloogia abil välja 25 miljonit dollarit. Finantstöötaja pidas küll esialgset nõudekirja kahtlaseks, aga tema kõhklused hajutas videokõne, milles mitu kolleegi kinnitas, et raha on tõesti vaja üle kanda. Neid videokõne kolleege ei olnud tegelikult olemas, nad olid süvavõltsingud – tehisaru loodud videokuvandid päriselt eksisteerivatest inimestest.

Risk ei tulene mitte sellest, et tehisaru tahab inimkonda hävitada, vaid inimestest, kes kasutavad seda tehisarutööriista halbade eesmärkide saavutamiseks.

Õngitsuskirjad on mõeldud ühele inimesele, kuid tehisaruga võib nende kirjade sisu edastada paljudele korraga. Tehisaru abil saab luua väärinfot. Tehisarusüsteemidega ei saa luua mitte ainult teksti, mis sarnaneb suuresti uudisega, vaid ka pilte ja videoid, mis kirjeldavad sündmusi, mida kunagi pole juhtunud. Näiteks selle artikli juures näete üht võltsuudist, mille teksti ja seda illustreeriva pildi on tehisaru loonud vaid mõne sekundiga. Nagu ehk märkate, ei ole see kõige ohtlikum ja pahatahtlikum uudis, aga on inimesi, kes kasutavad neidsamu võimsaid tööriistu halbadel eesmärkidel. Me ei saa tänapäeval enam uskuda pilte, helisalvestisi ega videoid.

Siinkohal võiks ju öelda, et me teame seda – me teame, et leidub väärinfot, ja inimesi tuleb lihtsalt selle eest hoiatada. Las inimesed kontrollivad teavet ja mõtlevad kriitiliselt! Lihtne soovitada, aga kahjuks ei peitu väärinfo probleem mitte väheses teavitustöös, vaid inimarus.

Tehisaru mõju inimmõistusele

Väärinfo saab meid mõjutada ainult seetõttu, et inimaru ei ole sugugi lollikindel süsteem. Seda, et väärinfo võib mõjutada mõtlemist ja otsuseid, teadsime juba enne tehisaruajastut. Tehisaru lihtsalt võimendab seda probleemi.

Põhioht on see, et isegi siis, kui inimene teab, et levitatakse väärinfot, tuleb tal väärinfo tuvastamiseks teha lisasamm: on vaja peatuda ja info tõesust kontrollida. Ent kontrollida on keerukas, kuna see on inimarule justkui lisateenus või -kohustus, mida aju tegelikult ei taha ega jaksa teha. Meil on illusioon, et mõtleme, aga kui katsetega asja uurida, siis selgub, et tihti mõtleme väga pinnapealselt või ei mõtle üldse.

Kahjuks toetavad tehisaru ja nutiseadmed pigem seda, et teeme kiireid otsuseid ega kuluta aega järelemõtlemise peale.

Nobeli auhinnaga pärjatud ja hiljuti surnud psühholoog Daniel Kahneman on populariseerinud seisukohta, mille järgi tasub inimarust mõeldes teha vahet kahel mõtlemissüsteemil. Üks süsteem on nii-öelda kiire mõtlemine: aju teeb eelteadmiste põhjal kiiresti otsuseid. Teine süsteem on aeglane mõtlemine või ka järelemõtlemine: aju võtab asju rahulikult ja vaeb eri variante. Kiire mõtlemine pakub variandi, aeglane mõtlemine aitab juurelda, kas see ikka on hea otsus või ei ole. Aeglane mitte halvas mõttes, vaid vastupidi: rutakad otsused on tihti halvad, ainult järelemõtlemise käigus saame aru, et oleksime teinud vea.

Otse loomulikult me tahaksime, et inimesed kasutaksid ja arendaksid rohkem aeglast mõtlemist, kuid kahjuks toetavad tehisaru ja nutiseadmed pigem seda, et teeme kiireid otsuseid ega kuluta aega järelemõtlemise peale.

Mõelge sellele nii: parajasti kerite oma telefonis mugavalt näiteks Instagrami või TikToki uudisvoogu. Järsku ilmub ekraanile kahtlase väärtusega info (näiteks tehisaru loodud uudis muutuste kohta Horisondis). Kas te kontrollite seda? Võib-olla teie kontrollite, aga üldjuhul inimene seda ei tee, sest kaardid on järelemõtlemise vastu. Ühel kaalukausil on võimalus lihtsalt sisuvoogu edasi kerida – seda tõukab teid tegema TikToki või Instagrami algoritm; see on lihtne pöidlaliigutus, mis toob järgmise põneva video või pildi. Miks peatuda?

Hulbime infomeres, millest üha suurem osa on loodud tehisaruga.

Teisel kaalukausil on pisut väsitav ja tüütu ülekontrollimine: lõpeta lihtne ja põnev kerimine, et hakata kuidagi (kuidas täpselt?) uurima, kas tegu on väärinfoga või ei. Otse loomulikult me vahel kontrollime, eriti kui info on meile oluline, aga üldjuhul, keskmise ja väikese tähtsusega asjade puhul, on kontroll tüütu lisakohustus, mida me ette ei võta. Aga kui me ei kontrolli, vaid lihtsalt kerime üle võltsuudise, siis see väärinfo mõjutab meie mõtlemist. Pärast niisuguse uudise nägemist me justkui usuksime pisut rohkem selle sisusse, isegi kui me ei ole seda infokildu lugenud. Psühholoogiateaduses on see fenomen tuntud kui kokkupuuteefekt: seigad, millega oleme varem kokku puutunud, tunduvad tõesemad, isegi kui need on välja mõeldud.

Ja me täidame seda lisakohustust – kontroll ja järelemõtlemine – seda vähem, mida rohkem on muud informatsiooni. Seetõttu ei piirdu tehisaruajastu ohud üksnes tahtlikult loodud väärinformatsiooniga. Probleeme tekitab kogu informatsiooni üleküllus, mida tehisaru ainult võimendab. Näiteks mõnda aega tagasi saabus mulle reklaam: „Loo oma raamat kahe minutiga ilma sõnagi kirjutamata“. Tehisarusüsteemide abil on see võimalik.

Ilmselgelt inimesed kasutavadki seda võimalust. Amazoni e-poes leidub elektrooniliste raamatute hulgas tuhandeid tehisaru kirjutatud raamatuid. Loomulikult üritab Amazon neid raamatuid sealt ära koristada. Aga kuidas saada teada, mis on loodud tehisaru abil? Tehisarusüsteemid loovad teksti inimesega samaväärsel tasemel, seega on raske eristada, kes või mis on need kirjutanud. Seetõttu on Amazon kehtestanud reegli, et üks autor tohib e-raamatute osakonnas avaldada ainult kolm raamatut … päevas. Tegelikut on niisugune reegel liiga leebe: milline päris kirjanik loob kolm raamatut päevas? Niisiis on Amazoni e-raamatute osakonna üle ujutanud tehisaru looming.

Tehisaru loodud infomülgas on ohtlik inimkultuurile ja -loovusele. Kui tehisaru abil luuakse sadu tuhandeid raamatuid aastas, siis on väga raske löögile pääseda näiteks noorel kirjanikul, kes on ise loonud midagi sisukat ja toredat: ta peab võistlema kogu selle sopaga.

Seda laadi näiteid on küll ja veel. Lastele tehakse YouTube’i videoid, mille on täielikult loonud tehisaru. Miks seda teha? Sest on vanemaid, kes panevad lapsed neid videoid jälgima ja nii on neil miljoneid vaatamisi, mis omakorda toob kanali loojatele sisse viie- või isegi kuuekohalise summa kuus.

Hulbime infomeres, millest üha suurem osa on loodud tehisaruga. Sellel infol on vähemalt kolm halba omadust. Esmalt teeb tehisaru vigu. Näiteks tehisaru abil koostatud raamat seentest võib sisaldada ebatäpsusi, mille tõttu võite kitsemampli asemel korjata toreda vöödiku. Mõnusa pannitäie asemel saate hoopis mürgituse. Teisalt, isegi siis, kui neid vigu poleks, oleks tehisaru loodud info ohtlik, sest info ülekülluse tõttu on teabe tõesust veel raskem kontrollida: me mõtleme veelgi vähem. Tehisaru toob endaga kaasa interneti täieliku saastumise libateabega.

Ja kolmandaks: tehisaru loodud infomülgas on ohtlik inimkultuurile ja -loovusele. Kui tehisaru abil luuakse sadu tuhandeid raamatuid aastas, siis on väga raske löögile pääseda näiteks noorel kirjanikul, kes on ise loonud midagi sisukat ja toredat: ta peab võistlema kogu selle sopaga. Kogu tehisaru loodud sisu põhineb väga tugevalt ameerikalikul inforuumil. Niisiis, kui eesti autor kasutab raamatut luues tehisaru, siis sellesse teosesse hiilib tehisaru kaudu üha rohkem sisse ameerikalik stiil. See on ohtlik Eesti kultuurile.

Aga kõige hullem on see, et kolm eelkirjeldatud halba omadust pole sugugi mitte kõige ohtlikum tehisaru tahk.

Arukus ja arutus tehisaru ajastul

Tehisaru suurim oht see, et mida enam me tehisaru kasutame, seda vähem me ise mõtleme ja loome. Meie, inimesed, oleme küll palju asju välja nuputanud, kuid mitte ilmtingimata seetõttu, et meile väga meeldiks mõelda. Tavaliselt üritab aju hakkama saada nii vähese pingutusega kui parajasti võimalik. Te teate seda ju isegi! Näiteks, kas hakkate ülesannet, mis peab valmis saama kolme nädala pärast, tegema kohe praegu või pigem lükkate selle edasi, kuni tähtaeg on (peaaegu) käes? Aju on nii laisk, kui tal vähegi lubatakse olla. Niisiis, kui ees on kodutöö või tööülesanne ja arvutis on ChatGPT, siis tekib nii noorel kui ka täiskasvanul kiusatus see töö tehisaru abil ära teha.

Tehisaru suurim oht see, et mida enam me tehisaru kasutame, seda vähem me ise mõtleme ja loome.

Ajuteaduse seisukohast on see hullem kui jätta kodutöö üldse tegemata. Kui õpilased lahendavad ülesande kopeerimise ja kleepimise vahendusel, osalemata tegelikus õppes, loob see õppimise illusiooni: kodutöö saab valmis, vast saavad õpilased isegi hea hinde, näiliselt on õpitud, aga tegelikult jäävad mõtlemise, pingutamise ja arukuse musklid treenimata.

Tähtis on aru saada, et mõtlemise, pingutuse ja arukusega on samamoodi nagu jooksmise, klaverimängu või joonistamisega: et paremaks saada, tuleb harjutada. Ei ole võimalik ilma harjutamiseta joosta 100 meetrit alla 13 sekundi. Ilma klaverimängu õppimata ei ole võimalik etteantud lugu kohe kenasti järele mängida. Mõtlemisoskus, oskus pingutada on nagu lihased, mida tuleb treenida. Kui kasutame tehisaru, et lahendada mõtlemist, pingutust ja arutlemist vajavaid ülesandeid, siis jäävad meie enda asjaomased oskused arendamata. Nii jääme alati esmalt pähe tulevate vastuste lõksu, ilma et oskaksime või suudaksime järele mõelda. Seetõttu jääme rumalamaks.

Aju on nii laisk, kui tal vähegi lubatakse olla.

Kui tehisarusüsteemid söödavad meile lahenduse ette ja me ise järele ei mõtle, siis mil määral võib öelda, et me üldse mõtleme? Või oleme tehisarusüsteemide lükata-tõmmata? Kas inimaru nutikuse krooniks saab tehisaru, mis võimaldab inimesel rumalamaks jääda? Minu arvates on praegusel ajal kõige suurem tehisaruga seotud oht just see, et ta toetab loomulikku lollust, kuna tema olemasolu tõttu inimesed pingutavad ja arendavad oma mõtlemise muskleid vähem.

Kuidas pääseda loomuliku lolluse lõksust?

Tehisaru arengut ja loomulikku rumalust arvesse võttes võiks iga inimene mõelda nii:

• tehisarusüsteeme võib ja on isegi soovitatav kasutada igavate ja lihtsate ülesannete korral. ChatGPT-laadseid süsteeme on kerge kasutada: ütle neile täpselt, selges eesti keeles, mida sa tahad, ja ta teeb seda. Kui midagi ei sobi, siis selgitage paremini. Näiteks kui tehisaru loodud tekst on liiga üldine, siis kirjutage „soovin, et vastus oleks konkreetsem ja professionaalsem“ või „see oli liiga lihtne ja üldine, tee sisukamaks“.

• ärge unustage tehisaru loodud väljundit kontrollida; vahel teeb ta ootamatutes kohtades vigu.

• sotsiaalmeedias uudiseid lugedes olge väga ettevaatlik: tehisarusüsteemide abil on võimalik luua tõsiselt võetava väljanägemise ja sisuga võltsuudiseid.

• ärge laske tehisarul enda eest ära teha huvitavaid tööülesandeid. Meie aju areneb, kui on natuke raske. Kui tehisaru teeb meie eest kõik ära, siis oleme langenud loomuliku lolluse lõksu. Niisiis, me võime teha lihtsaid ja pisut igavaid ülesandeid, aga me tahaksime endale jätta oskuse mõelda ja arutleda. Või ei ole nii?

• kasutage tehisaru kui isiklikku assistenti. Lühend GPT ametlik pikem ingliskeelne nimetus on küll Generative Pretrained Transformer (ehk loov eeltreenitud transformer), aga nagu üks koolijuht on öelnud, võiks ta meil olla pigem ’geniaalne personaalne teener’. Või ’treener’! Sest just selles väljendub tegelik tehisarusüsteemide tugevus: kui me tahame ja oskame küsimusi esitada, siis ta on alati olemas ja valmis vastama. „Ma ei saa sellest aru. Selgita paremini“; „Selgita teistmoodi, too mõni näide“; „Ma vajan abi selle konkreetse asjaga – anna soovitusi“. Kõik tehisaru selgitused ja soovitused ei ole head, aga paljudel meist pole kahjuks läheduses ka inimesi, kes annaksid igas olukorras häid vastuseid. Niisiis on võimalus kasutada tehisarust teenrit selge samm paremuse poole. Lihtsalt me ei tohiks sellele teenrile usaldada kogu mõtlemist ja otsustamist.

Neid põhimõtteid silmas pidades saame tehisaru abil toetada päris aru. Me tahaksime, et tehisaru oleks abimees, mis parandab meie mõtlemist. See on võimalik ja peaks olema meie siht ja soov, kuid kahjuks ei ole tänapäeva tehisarualgoritmid otseselt nii loodud. Nagu veendusime, ei aita nüüdsed tehisarusüsteemid inimlikule arukusele kaasa. See ei tähenda, et me ei võiks neid süsteeme kasutada. Pigem tähendab see, et peaksime olema teadlikud inimaru nõrkustest ja üritama luua tehisarusüsteeme, mis on inimarule partnerid, mitte parasiidid.

Artiklisarjas varem ilmunud:

„Inimaru tehisaru ajastul“, Horisont 2024, nr 1

Jaan Aru (1984) on ajuteadlane, Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi arvutusliku neuroteaduse ja tehisintellekti kaasprofessor. Ta uurib aru, aju ja tehisaru.

Avaldanud populaarteaduslikud raamatud „Ajust ja arust“ ning „Loovusest ja logelemisest“.

Intervjuu ilmus ajakirja Horisont juuni-juuli numbris.