Geoinsenerid: tahame hakata ookeanivette leelist valama – kuidagi peab ju happelisusega toime tulema

Kui kõik inimesed Maal elaksid «lääne keskklassi standardite» järgi, vajaksime nelja Maa-suurust planeeti. Foto: Freepik

Woods Hole'i Okeanograafiainstituudi teadlased soovivad valada Cape Codi rannikuvetesse (Massachusettsi osariigi Atlandi ookeani poolne ala) 25 000 liitrit naatriumhüdroksiidi ehk seebikivilahust et pidurdada kliimamuutusi.

«See ebatavaline plaan võib tõenäoliselt silmitsi seista märkimisväärsete takistustega mitte ainult USA reguleerivatelt asutustelt, vaid ka kohalike kalandusühenduste ja keskkonnakaitsjate poolt,» teatab kohalik uudistekanal WBUR.

Idee on peatnäha aga võimalik, et petlikult lihtne: lahjendades väga aluselisi kemikaale vees, selleks, et suurendada ookeani võimet neelata õhust süsinikdioksiidi. Seda protsessi nimetatakse ookeani aluselisuse suurendamiseks (Ocean Alkalinity Enhancement ehk OAE).

See on vaid üks mitmest geoinseneeria-kavast kliimamuutuste pidurdamiseks, kuid kas need jõupingutused pikas perspektiivis end ära tasuvad, pole teada – kriitikud jäävad skeptiliseks ja muretsevad võimalike riskide pärast.

Happesuse test

Woods Hole'i teadlaste meeskond kinnitab, et naatriumhüdroksiidil ei ole mereelustikule püsivat negatiivset mõju.

«Me hoolime ka keskkonnast,» selgitas WBUR-ile kaasuurija ja hiljuti pensionile läinud Woods Hole'i teadlane Dan McCorkle. Ta lisas, et nad ei teeks seda, kui arvaksid, et see avaldab suurt mõju mereelustikule. See on samas üks demagoogilisemaid argumente, mida suure riskiga tegevustele on võimalik välja mõelda. Geoinseneeria rakendamise tagajärjed on pikas perspektiivis paraku määramatud – looduses toimuv pole kaugeltki nii üheplaaniline nagu katse kooli keemiatunnis.

Teised geoinseneeria püüdlused, mida teised selle valdkonna eestkõnelejad plaanivad kliimamuutustega võitlemiseks, hõlmavad näiteks aerosoolosakeste vabastamist stratosfääri, et «päikest tuhmistada».

OAE eesmärk on aga aeglustada ookeanide vähenevat võimet neelata inimtekkelisi CO2 heitmeid. Kui gaas lahustub merevees, põhjustab tekkinud süsihappegaas ookeani happesuse suurenemist, mis võib mereelustikule laastavat mõju avaldada.

Lisatud naatriumhüdroksiid on mõeldud selle protsessi tagasipööramiseks või vähemalt leevendamiseks.

McCorkle ja tema kolleegid esitasid hiljuti föderaalse loa taotluse Keskkonnakaitseametile (Environmental Protection Agency ehk EPA) oma eksperimendi läbiviimiseks Cape Codi rannikul ja loodavad lõpuks järgmisel aastal laiendada katset Maine'i lahes.

Meeskond on veendunud, et tuleb tegutseda nüüd – enne kui on liiga hilja.

«Arvestades meie näivat suutmatus või tahtmatust kiiresti loobuda fossiilkütuste põletamisest, mida me kindlasti peame tegema, võib olla oluline alustada nende meetodite uurimist, et näha, kas need tõesti aitavad,» ütles McCorkle WBUR-ile. «Võibolla see aitaks süsinikku atmosfäärist eemaldada.»

Opositsioon nende plaani vastu on aga juba tugevnemas. Massachusettsi Homaarikasvatajate Assotsiatsioon väidab hiljutises kirjas EPA-le, et enne kui vedela leelise koormad ookeani lastakse, tuleb teha rohkem uuringuid.

Kliimamuutustega võitlemine nõuab julgeid ja uudseid lahendusi, kuid need peavad olema põhjalikult uuritud ja tõenduspõhised. Woods Hole'i teadlaste ettepanek naatriumhüdroksiidi kasutamiseks ookeani aluselisuse suurendamiseks esindab ühte sellist radikaalset lähenemist. Samas jääb oluliseks tagada, et kõik meetmed on ohutud ja tõhusad, et vältida täiendavate keskkonnaprobleemide teket.

Allikas: Futurism