ELU LÄTTED ⟩ Kuulsa asteroidi Bennu maale toodud tükid jõudsid teadlaste laborisse

Ühe tüki asteroidist sai Londoni loodusmuuseum, kuid teadlaste käes olevatest proovidest sai nüüd teada väärtuslikku infot Päikesesüsteemi ja universumi kauge ajaloo kohta. Foto: Jonathan E. Jackson / NHM Photo U / Scanpix

Nüüd õige pea saab avalikkusele teada, milliseid salapäraseid ühendeid peidab endas NASA poolt asteroidilt Bennu toodud materjal ning vastuse saab ilmselt ka põletav küsimus, kas seal leidub elu jälgi. Teadlaste sõnul annab see vastuse kahele põhiküsimusele kaugemas plaanis: kes me oleme ja kust me tuleme? 

120 milligrammi Bennu proovi võeti välja roostevabast terasest konteinerist ja selles peitub väga iidne ajalugu, mis annab vihjeid Päikesesüsteemi varajase arengu, planeetide tekkimise ja võib-olla isegi elu kohta Maal.

Lawrence Livermore’i Riikliku Laboratooriumi (LLNL) teadlased on saadetise kätte saanud ja hakkavad nüüd põhjalikumalt analüüsima asteroidi proove, mis aitavad selgitada, kuidas see taevakeha tekkis ja kust pärineb.

Bennu on üsna väike ja süsinikurikas Maa-lähedane asteroid, mis möödub meist umbes iga kuue aasta järel. NASA OSIRIS-REx missiooni sihtmärgiks oli koguda asteroidi proovid ja tuua need Maale. Kosmoseaparaat naasis eelmisel sügisel, maandudes tühermaale Utah' osariigis USA-s, pardal umbes 120 grammi Bennu proovi.

Kuller tõi iidse saatetise: LLNL-i teadlaste lauale jõudis üliväike kübe tumedat materjali, milles peituvad universumi kauged ja lähedased saladused. Foto: Lawrence Livermore National Laboratory (LLNL)

LLNLi teadlane Jan Render, kes avas NASA kapsli, ütles, et nad uurivad erinevate elementide koostist, et täpselt kindlaks teha, kus see asteroid moodustus.

Bennu, meie Päikesesüsteemi varajaste aastate muistne reliikvia, on oma ekvaatorilt umbes poolekilomeetrise läbimõõduga ja on näinud rohkem kui 4,5 miljardit aastat ajalugu. Teadlased oletavad, et Bennu praegune koostis oli juba 10 miljoni aasta jooksul pärast meie Päikesesüsteemi moodustumist paika pandud.

Nii käis NASA kosmosekapsli avamine oktoobris 2023. Foto: ROBERT MARKOWITZ NASA-JSC

LLNLi meeskonna ja teiste teadlaste esialgsed andmed näitavad, et see suurem asteroid tekkis tõenäoliselt Jupiterist kaugemal Päikesesüsteemi äärealadel. Orbiidi uuringud on näidanud, et Bennu tõenäoliselt eraldus palju suuremast süsinikurikkast asteroidist umbes 700 miljonit kuni 2 miljardit aastat tagasi, veetis arvatavasti mõnda aega Marsi ja Jupiteri vahelises peamises asteroidivöös ning on sellest ajast alates triivinud Maale aina lähemale. Kuna taevakeha materjalid on nii puhtad ja asteroidi pole kunagi «kuumutatud» üle 150 °C, võib Bennu sisaldada isegi orgaanilisi molekule, mis võisid olla seotud ka elu tekkega Maal.

Kuigi orgaanilisi molekule uuritakse mujalgi, analüüsivad Livermore’i teadlased Bennu anorgaanilisi komponente, mis aitavad meil kindlaks teha, millal, kus ja kuidas asteroid tekkis.

LLNLi teadlane Quinn Shollenberger, kes on üks uuringus osaleva meeskonna liikmetest, ütles, et asteroidid on nagu fossiilid ja võivad meile rääkida, milline Päikesesüsteem minevikus oli. Ta lisas, et nad saavad vaadata tagasi aega, mil päike sündis ja kuidas kiviplaneedid tekkisid.

LLNLi meeskond usub, et Bennu tekkis päris Päikesesüsteemi alguses, rohkem kui 4,5 miljardit aastat tagasi. Meeskonnaliige Greg Brennecka selgitas, et töö võimaldab meil mõista, kus ja kuidas see asteroid tekkis, lisades, et Bennu on hetketõmmis sellest, milline Päikesesüsteem oli rohkem kui 4,5 miljardit aastat tagasi. Ta märkis, et töö räägib meile, kui kaugel Bennu päikesest tekkimise ajal oli ja milline see keskkond siis oli.

Septembris 2023 hakati kosmosest saadud proovide kapslit lähemalt uurima ja leiti, et see sisaldab tõesti «mingit puru», mis tähendab, et proovivõtt õnnestus. Foto: Dante Lauretta/OSIRIS-REx/SWNS/Scanpix

Bennu proovide kontrollitud teekond kosmosest Maale on väga oluline, sest kuigi varem on uuritud meteoriite, on need kõik juba Maa atmosfääri ja pinnaga kokku puutunud, mis võib proovidesse muudatusi teha ja nende proovidega ei saa me olla kunagi kindlad, kas mõni ühend just maalt pärit pole.

Brennecka sõnul on see proov just sellepärast ülitähtis, sest see võeti avakosmoses, suleti kindlalt ning toodi Maale ilma igasuguse kokkupuuteta maiste süsteemidega. Tegemist on väga puhta prooviga.

Lawrence Livermore´i teadlastel on pikk kogemus kosmosekeemias, mis uurib kosmosematerjale — kosmoselendude missioonidelt tagastatud proove ning meteoriite ja nende komponente — eesmärgiga mõista Päikesesüsteemi ja meie kosmilise naabruskonna päritolu ja arengut. Uuring hõlmab kogu Päikesesüsteemi ajalugu, alates ajast, mil protoplaneetide ketas hakkas koonduma ja päike tekkis kuni tänapäevani.

The sample return capsule from NASA’s OSIRIS-REx mission is seen shortly after touching down in the desert, Sunday, Sept. 24, 2023, at the Department of Defense's Utah Test and Training Range. The sample was collected from the asteroid Bennu in October 2020 by NASA’s OSIRIS-REx spacecraft. Photo Credit: (NASA/Keegan Barber) Foto: NASA/Keegan Barber

Lisaks asteroidi päritolu uurimisele on LLNLi uurimistöö põhisuunaks kronoloogia. Radioaktiivsete isotoopide lagunemine mitmesugustest elementidest annab võimaluse määrata materjali vanust alates kuudest kuni miljardite aastateni. Meeskond suudab määrata planeetide ja meteoriitide materjalide vanuse uskumatu täpsusega isegi väga väikeste materjalikogustega. Nii on dateeritud objekte, nagu esimesed tahked ained, mis Päikesesüsteemis moodustusid, NASA Stardusti missiooni käigus kogutud pisikesi komeeditükke, meteoriite, mis tekkisid Jupiteri orbiidist kaugemal, Marsilt vägivaldsete kokkupõrgete tõttu väljapaiskunud kivimeid ja Apollo missioonide käigus tagasi toodud Kuu pinnaseproove.

LLNLi teadlased rakendavad neid tehnikaid asteroididelt tagasipöördumise missioonidel kogutud materjalidele, et saada põhjalik ülevaade sellest, millistest ainetest Päikesesüsteem moodustus ja kuidas see pärast moodustumist on edasi arenenud.

Proove on Lawrence Livermore´is ka Ryugu asteroidilt (Hayabusa2 missioonilt, maandus detsembris 2020) ja nüüd ka Bennu asteroidilt (OSIRIS-REx missioon, maandus septembris 2023).