NEW SCIENTIST ⟩ Idufirma teeb nüüd õhusaastest puhast lehmavaba võid

Et leivale või ka peale saaks, pole enam lehmi vaja, näitab idufirma tegevus. Hetkel oodatakse sünteetilisele võile USA vastava ameti heakskiitu. Suurem probleem seisab aga ees: veenda inimesi, et see toode tõesti leivale määrida sünnib. Foto: Congerdesign / Pixabay

• Uus sünteetiline toiduaine ei vaja põllumaad ega loomi.
• Samal ajal puhastab tootmine õhku ja eemaldab sealt süsinikdioksiidi.
• Keskkonnakriiside ajal saaks peaaegu mitte millestki toitu toota, vaja on vaid energiat.

Täiesti uut tüüpi toidurasv, mida saab toota ilma loomadeta või suurte põllumaadeta, võib peagi jõuda USA-s müügile. Teadlased ja ettevõtjad võistlevad praegu esimeste täissünteetiliste toiduainete väljatöötamise nimel, millel pole enam põllumajandusega mingit pistmist.

USA idufirma Savor on loonud «või», mis on saadud süsinikust termokeemilises süsteemis, mis sarnaneb rohkem fossiilkütuste rafineerimisele kui toiduainete tootmisele. Kathleen Alexander ettevõttest selgitab, kuidas saab kogu protsess hakkama ilma bioloogiata.

Selle asemel, et kasutada põllumajanduslikku toodangut, on toote algmaterjaliks võetud kivisütt, metaani või lihtsalt süsinikdioksiidi õhust, kust on eraldatud vajaminev süsinik, millest orgaanilised ained koosnevad.

Naftakeemiatööstus kasutab selliseid sisendeid veel näiteks sünteetilise gaasi (süsinikmonooksiidi ja vesiniku segu) tootmiseks, mis seejärel muudetakse Fischer-Tropschi protsessis pikema ahelaga süsivesinikeks, millest saab valmistada juba paljusid erinevaid orgaanilisi aineid.

Savor kasutab neid süsivesinikke ja «rikastab» neid rasvhapete ehk rasvade toorme loomiseks. Siis lisatakse glütserool, et moodustada triglütseriidid, mis ongi paljudes toitudes levinud rasv.

Või valmistamiseks lisab Savor veel vett ja emulgaatorit, seejärel beetakaroteeni värvi jaoks ja rosmariiniõli, et anda «rohune» maitse. Alexanderi sõnul maitseb see nagu või, mida kinnitas ta New Scientisti intervjuus Breakthrough Energy tippkohtumisel Londonis juunis.

Alexanderi sõnul võiksid sellised sünteetilised rasvad muuta kogu toidusüsteemi, pakkudes meile vajalikke kaloreid ning vabastades samal ajal põllumaa näiteks looduskaitseks ja nii-öelda «süsiniku ladustamiseks».

Sellisel viisil valmistatud tooted võiksid pakkuda ka toiduallikat keskkonnakatastroofi korral.

«Kui meil oleks hädaolukord, võiks see lahendus toita kogu planeeti väga pikka aega,» ütleb ta.

Savori esimene tarbijatele pakutav toode saab olema või osaliselt seetõttu, et selle hind on teiste rasvadega võrreldes kõrge. Ettevõte töötab hetkel oma toote regulatiivse heakskiidu saamiseks USA-s ja eeldab, et see suudab hinna poolest konkureerida tavalise piimavõiga.

Lehmal pole sünteetilise võiga enam mingit pistmist. Foto: Werner / Pixabay

Alexanderi sõnul võiks Savori alternatiivne rasv asendada ka teisi toidu koostisosi, sealhulgas palmiõli ja kookosõli, mis on troopilistes riikides metsade hävitamise põhjuseks.

Alexander tunnistab siiski, et avalikkuse veenmine sünteetiliste rasvade oma toidulauale lisamiseks võib olla päris keeruline, eriti just kunstlike transrasvade skandaalide järel: «Me tahame suhelda inimestega ja selgitada, miks me arvame, et see on planeedile hea.»

Eelmisel aastal avaldatud analüüs, mille kaasautor oli Alexander, viitas sellele, et sünteetiliste rasvadega võib vähendada vähem kui pool põllumajandussüsteemides valmistatud rasvade süsinikujalajäljest.

Kui sünteetiliste rasvade tootmine toimub taastuvenergia abil ja kasutab toormena õhust püütud süsinikku, võib see olla «oluliselt parem kui miski, mida me täna põllumajanduses teeme,» ütleb Stanfordi ülikooli teadlane Steven Davis, kes on sellega seotud uuringu juhtiv autor.

Mittetulundusorganisatsiooni Alliance to Feed the Earth in Disasters (AFED) esindaja Juan García Martínez kommenteerib, et Savori sünteetilise rasva tootmise protsess võiks «valmistada suuri toidukoguseid, vältides samal ajal traditsioonilist põllumajandust ohustavaid riske, nagu kliimamuutused, keskkonna halvenemine, patogeenid ja kahjurid.»

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist avaldatud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Kaido Einama.