NASA andmetel tekivad planeetidevahelised niinimetatud lööklained siis, kui kiire laetud osakeste voog, mida tuntakse päikesetuulena, liigub päikesest eemale ja möödub aeglasemast voost, mis on kirjelduse järgi nagu paat, mis liigub läbi rahuliku jõe ja tekitab laine. Sama toimub päikesetuulega planeetidevahelises ruumis.
NASA Magnetosfääri Mitmekordse Missiooni (Magnetospheric Multiscale Mission ehk MMS) eesmärk oligi esimest korda mõõta tekkivaid planeetidevahelisi lööklaineid. 2019. aastal tehti seda edukalt tänu neljal orbiidil asuvatel kosmoseaparaatidel olevatele täppismõõteriistadele.
Kui need lained põrkuvad Maa magnetosfääriga, suruvad need selle kokku, mis võib põhjustada aurora borealis'te ehk virmaliste värvikirevaid vaatemänge. Kuid need võivad samal ajal põhjustada ka geomagnetilisi pinnavoolusid Maal, mis võivad NASA ja ülikoolidest pärit teadlaste ühismeeskonna sõnul kahjustada elektrit juhtivaid taristuid, nagu nafta- ja gaasitorustikud, raudteed, elektriliinid ja merealused kaablid.
Veelgi enam, teadlased leidsid, et nende lainete lööginurk Maa suhtes võib märkimisväärselt mõjutada seda häirivat jõudu. Juhul kui sellised lained tabavad Maad otse, mitte nurga all, tekitavad need suurema pinnavoolu ning koos sellega ka suurima kahju.
Meeskond jõudis sellele järeldusele, võrreldes planeetidevaheliste lööklainete ja päikesetuule andmeid tekkinud geomagnetiliste vooludega, mida mõõdeti Soomes Mäntsäläs loodusliku gaasi torujuhtmes.
Soome ja teised Põhjamaad kogevad rohkem virmalisi kõrgendatud Päikese aktiivsuse ajal. Kuid uurijad leidsid lisaks, et geomagnetilised tormid, mis on põhjustatud planeetidevahelistest lööklainetest, kipuvad toimuma nn magnetilise kesköö ajal, kui Maa põhjapoolus on täpselt Mäntsälä ja Päikese vahel.