Kuna need lähenemisviisid on nii erinevad, on teadlased ja insenerid viimase poole sajandi jooksul tavaliselt ignoreerinud teise lähenemisviisi tööd ja isegi halvustanud konkurente, väites, et lasereid ei saa praktilisel kujul skaleerida või et toroidsed magnetid on liiga keerulised ja raskesti kontrollitavad.
Hiljuti korraldas ITER esimese ITERi erasektori tuumasünteesi alase töötoa, et neid tõkkeid murda, võimaldades erinevatel alustavatel ettevõtetel ja ITERil jagada teavet ja otsida koostöövaldkondi. See ei ole ainult teaduslik-tehnoloogiline heanaaberlikkus. Suuremaid läbimurdeid on saavutatud nii Ameerika Ühendriikide Lawrence Livermore'i riikliku laboratooriumi Rahvuslikus Süütesüsteemis (National Ignition Facility) kui ka Suurbritannia Ühises Euroopa Toruses (Joint European Torus ehk JET).
Loomulikult on eraettevõtted huvitatud, et arendada tehnoloogiat ulatuses, millega seatud verstaposte kiiremini läbida. Eesmärk on ju arusaadavalt toimiv energeetika ja perspektiivis ka teenitav kasum.
Töötoa heaks näiteks oli lasersünteesi paneeldebatt teemal, mida juhtisid Fusion Energy Insightsi tegevjuht Melanie Windridge, Ex-Fusioni tegevjuht Kazuki Matsuo ja Marvel Fusioni tegevjuht Dan Gengenbach. Paneelis arutati, et hiljutine edasiminek on avanud uusi võimalusi koostööks. Matsuo sõnul on mitmeid valdkondi, kus laser- ja magnetvõitlejate laagrid saavad teineteist aidata, sealhulgas selliste süsteemide puhul, mis muundavad tuumasünteesil tekkinud energia kasutatavaks energiaks. Selles pole magnetisekti ja laserisekti «võitlejatel» suuri eriarvamusi: kontsentreeritult tekkinud ülitihe energia on vaja «jõuallikast» välja saada ja seniste arusaamade järgi lõpuks auruks ja turbiinide pöörlemiseks muuta.
Muud koostöövaldkonnad võivad olla materjalides, mida kasutatakse fusioonijõujaamade ehitamiseks, administratiivsete-regulatiivsete takistuste ületamiseks ühe või teise poole poolt, tarkvaras ja ohutusreeglite väljatöötamises. Nii võib kaubandusliku fusiooni energia arendamine oluliselt kiireneda.
Kuigi see on alles algus, meenutab see teatud määral fusiooniuuringute ajalugu. 1956. aastal esines Nõukogude füüsik Igor Kurštšatov kõnega Suurbritannias Harwelli Aatomienergia Uurimiskeskuses (Harwell Atomic Energy Research Establishment). Ületades raudse eesriide, andis see mõlemale poolele külma sõja ajal mingigi ülevaate teise poole tegemistest, pakkudes teaduslikku kindlust, mis viis üle kümne aasta kestnud fusiooniuuringute kiirele arengule.
Võib-olla on selline renessanss ka nüüd meid ees ootamas.
Allikad: ITER ja New Atlas