NASA: just nii me hävitamegi rahvusvahelise kosmosejaama ISS (4)

teadus.postimees.ee
Copy
See hiiglaslik kosmoselinnak ei pea enam kaua vastu. Oma loomuliku lõpu leiab kosmosejaam Point Nemos.
See hiiglaslik kosmoselinnak ei pea enam kaua vastu. Oma loomuliku lõpu leiab kosmosejaam Point Nemos. Foto: NASA

Vanake ISS ehk rahvusvaheline kosmosejaam ISS on jõudnud oma kasutusaja lõppu. Mis saab edasi? Plaane on olnud palju, kuni ulmelise kosmosehotellini, kuid tõenäoliselt leiab esimene nii suur rahvusvaheline kosmoseehitis oma kurva lõpu ookeanis. Kuidas seda tehakse või kas on ka muid plaane, selle kohta andis NASA hiljuti lähemat infot.

Pärast pensionile jäämist 2030. aastal saab ligi 450 tonni kaaluvast kosmosejaamast kõige suurem asi, mis kunagi kosmosest tagasi tuuakse. NASA plaanib seda teha võimalikult ohutult, et kolakas kellelegi pähe ei kukuks.

Rahvusvahelisel kosmosejaamal (International Space Station ehk ISS) on jäänud vaid mõned aastad enne pensionile jäämist. Rohkem kui 20 aastat on kosmosejaam olnud astronautide koduks madalal Maa orbiidil ligi 400 kilomeetri kõrgusel, kuid varsti kohtub see oma saatusliku lõpuga, sukeldudes atmosfääri ja jättes endast maha ainult väikesed killud ikoonilisest pärandist.

Midagi jõuab ka maapinnani

NASA on välja töötamas plaani, et tuua ISS orbiidilt alla 2030. aastal, saates selle läbi Maa atmosfääri, kus enamik jaamast põleb ära taassisenemise kuumuses. Siiski jõuab nii suure rajatise põledes midagi lõpuks ka maa- või ookeanipinnani.

Kosmoseagentuur koos oma rahvusvaheliste partneritega on vaaginud mitut võimalust ja kitsendanud neid variante lähtuvalt teostatavusest ja kuludest. Pärast aastatepikkust pingutust otsustas NASA pöörduda erasektori poole, et projekteerida kosmoseaparaat, mis viiks kosmosejaama oma tulisesse surma.

Hingematvad vaated kosmosejaama pardalt, mida varsti enam ei näe. Kuid ISSi orbiit jääb vabaks, kuhu ilmselt tulevad peagi asemele erakosmosejaamad.
Hingematvad vaated kosmosejaama pardalt, mida varsti enam ei näe. Kuid ISSi orbiit jääb vabaks, kuhu ilmselt tulevad peagi asemele erakosmosejaamad. Foto: ISS/NASA/SWNS/Scanpix

ISS on suurim inimese loodud struktuur kosmoses, ulatudes 109 meetri pikkuseni – umbes sama suur kui jalgpalliväljak. See saab olema suurim objekt, mis kunagi Maale tagasi tuuakse. ISSi allatoomine ei ole lihtne ülesanne ja selle tagamine, et järelejäänud osad maanduksid kaugel asustatud piirkondadest, ongi suurim väljakutse.

Jaam laguneb ka kosmoses 

NASA ja rahvusvahelised partnerid alustasid kosmosejaama ehitamist 1998. aastal. ISS on olnud keskne platvorm teadusuuringutele ja uute tehnoloogiate katsetamiseks mikrogravitatsioonis. Kosmosejaam sümboliseeris ka rahvusvahelist koostööd, näidates USA, Venemaa, Euroopa riikide, Jaapani ja Kanada kosmoseagentuuride koostöö võimalikkust. See on võõrustanud sadu astronaute 18 erinevast riigist, kes on lõpetanud üle 270 kosmosekõnni.

Kõik head asjad peavad aga ükskord lõppema. ISS vananeb ja kosmoses olek kulutab samuti, jättes oma jälje. Parandamine muutub aina kulukamaks ja paljud elutähtsad süsteemid polnudki alguses mõeldud kauem kestma kui mõnikümmend aastat.

Orbiit saab vabaks

ISSi pensionileminek avab tee madala Maa orbiidi taaskasutamiseks, lubades näiteks eraettevõtetel ehitada oma kosmosejaamu, mis võtavad orbiidi ISSi lahkudes üle.

Kosmosejaam tuleb hävitada, kuna selle lahtivõtmine ei ole praktiline. Astrodünaamika lektor Marco Langbroek Delfti tehnikaülikoolist Hollandis selgitas väljaandele Gizmodo, et jaama pole kunagi kavandatudki uuesti lahtivõtmiseks. Tema sõnul on praegune plaan ainus võimalik lahendus.

ISSi tükkideks lahtivõtmine nõuaks tohutut pingutust NASA, rahvusvaheliste kosmoseagentuuride ja astronautide poolt, lisaks oleks vaja kosmoseaparaati, mis oleks piisavalt suur, et need osad Maale tagasi tuua.

Enne orbiidilt lahkumist siiski tühjendatakse ISS kõigist teisaldatavatest asjadest, mille saab Maale tagasi tuua. ISSi astronaudid peavad samuti kosmosejaamast lahkuma, jättes orbitaallabori esimest korda aastakümnete jooksul täiesti tühjaks.

NASA on ISSi hävitamise teinud ülesandeks Elon Muski kosmoseettevõttele SpaceX.  Eraettevõte peab projekteerima uue kosmoseaparaadi, mis tõukab hiiglasliku kosmosejaama oma orbiidilt alla kukkuma. See sõiduk dokib end ISSiga ja teeb rea tõukeid, et langetada kosmosejaama orbiiti.

Hiljuti sõlmitud SpaceXi leping on väärt 843 miljonit dollarit (780 miljonit eurot), mis katab sõiduki arendamise kulud, kuid ei sisalda selle stardikulusid. SpaceX ise pole veel jaganud oma kosmosepuksiiri disaini üksikasju ja ei ole selge, kas võiks uuesti kasutada ka Dragoni kosmosekapslit või ehitada siiski täiesti uus.

Kallihinnaline pukseerimisseade on ühekordseks kasutamiseks, mis ei jää pärast missiooni täitmist ellu. NASA võtab selle pärast arendust enda valdusse ja juhib kogu missiooni vältel, avaldas NASA.

Kosmosejaam saab ajalooks

ISS paiskub atmosfääri kiirusega, mis ulatub 28 000 kilomeetrini tunnis. Kui kosmosejaam laskub alla 100 kilomeetri kõrgusele, hakkab see lagunema, selgitas Langbroek. Selle saatusliku sukeldumise ajal hakkab ehitise struktuur moonduma, tuttav siluett hakkab tükkhaaval lagunema, metall paindub ja osa sellest põleb ära.

ISSi lühikese ajaloo jooksul jõudsid esimest korda kosmosekõnnile naised: USA astronaut Jessica Meir kõnnib väljaspool kosmosejaama 18. oktoobril 2019.
ISSi lühikese ajaloo jooksul jõudsid esimest korda kosmosekõnnile naised: USA astronaut Jessica Meir kõnnib väljaspool kosmosejaama 18. oktoobril 2019. Foto: NASA/Reuters/Scanpix

Välised suured elemendid, nagu päikesepaneelid ja antennid, lagunevad tõenäoliselt esimesena, seejärel läheb jaama põhistruktuur osadeks, kirjeldas Langbroek. Enamik neist põleb siiski täielikult ära, kuid mõned tihedamad ja massiivsemad osad, nagu dokkimispordid ja põhistruktuuri osad, jäävad tõenäoliselt «ellu».

Kümneid tonne kukub alla

Atmosfääri taassisenemisest alles jäävad ISSi osad moodustavad tõenäoliselt 10 kuni 20 protsenti selle kogumassist. See on siiski üle 81,6 tonni materjali, mistõttu on kontrollitud taassisenemine võtmetähtsusega, kirjutab Gizmodo.

See võib tunduda ilmne, kuid mida väiksem on kosmoseaparaat, seda vähem fragmente ellu jääb. Väiksemad objektid kuumenevad intensiivsemalt ja lagunevad taassisenemise ajal tõenäolisemalt, samas kui suured objektid on vähem altid täielikule lagunemisele, mistõttu on neil raskem täielikult ära põleda.

Üle jäänud ISSi tükid pihustuvad alla Vaikse ookeani tühjas piirkonnas, mida tuntakse kosmoseaparaatide kalmistuna, kus on palju surnud satelliite (sealhulgas Venemaa kosmosejaam Mir, mis kukkus Maale 2001. aastal). Seda Vaikse ookeani kauget piirkonda nimetatakse Point Nemoks, mis asub Uus-Meremaa ja Lõuna-Ameerika vahel ning on kuivast maast planeedi kõige kaugemal asuv koht.

Tagasi üles