MIT teadlased: keel on suhtlemiseks, aga selle abil me siiski ei mõtle

Psühhologid väidavad, et rääkimine ja keel on vaid suhtlemiseks ja mõtlemine toimub sellest sõltumatult. Foto: Marek Strandberg Dall-E tehisaru abil

Keel on inimkonna üks määravaid omadusi ning sajandeid on filosoofid ja teadlased mõtisklenud selle tegeliku eesmärgi üle. Kasutame keelt teabe jagamiseks ja ideede vahetamiseks, kuid kas see on rohkem kui pelgalt suhtlusvahend? Kas me kasutame keelt mitte ainult suhtlemiseks, vaid ka mõtlemiseks?

Ajakirja Nature 19. juuni numbris väidavad McGovern Institute for Brain Research'i neuroteadlane Evelina Fedorenko ja tema kolleegid, et me ei kasuta keelt mõtlemiseks. Nende sõnul on keel eelkõige suhtlemise tööriist.

Fedorenko tunnistab, et keele ja mõtlemise vahel on intuitiivne seos. Paljudel inimestel on sisemine hääl, mis justkui jutustab nende mõtteid. Poleks imelik eeldada, et hea väljendusoskusega inimesed on ka selged mõtlejad. Kuid need seosed ei tõesta, et me tegelikult kasutame keelt mõtlemiseks.

Tema sõnul on mitmeid intuitsioone ja segadusi, mis on pannud inimesi kindlalt uskuma, et keel on mõtlemise vahend. Kuid kui neid niite üksikasjalikult lahti harutada, ei pea need empiirilisele uurimisele vastu.

Keele ja mõtlemise lahutamine

Sajandeid oli teaduslikult peaaegu võimatu hinnata keele rolli mõtlemise hõlbustamisel. Tänapäeval on neuro- ja kognitiivteadlastel tööriistad, mis võimaldavad seda ideed rangemalt kaaluda. Nii Fedorenko, MIT aju- ja kognitiivteadlane ning lingvist Edward Gibson kui ka California Ülikooli Berkeley kognitiivteadlane Steven Piantadosi vaatavad oma artiklis «Nature Perspective» tõendeid mõlemast valdkonnast, mis toetavad ideed, et keel on suhtlemise, mitte mõtlemise vahend.

Fedorenko sõnul on keele töötlemise mehhanismide kasutamist uurides selgunud, et need mehhanismid ei osale tegelikult mõtlemises. Samuti lisab ta, et nende mehhanismide eemaldamisel tundub, et mõtlemine jätkub probleemideta.

Viimase 20 aasta jooksul on Fedorenko ja teised neuroteadlased täiendanud meie arusaamist sellest, mis toimub ajus, kui see genereerib ja mõistab keelt. Kasutades funktsionaalset MRI-d, et leida ajupiirkondi, mis on spetsiaalselt aktiivsed, kui keegi loeb või kuulab lauseid või tekste, saavad nad usaldusväärselt tuvastada inimese keele töötlemise võrgustiku. Seejärel saavad nad jälgida mainitud ajupiirkondi siis, kui inimene täidab muid ülesandeid, alates sudoku lahendamisest kuni teiste inimeste uskumuste kohta arutlemiseni.

Fedorenko sõnul ei näe nad seni testitud tegevustes mingeid tõendeid keelemehhanismide kaasamisest. Inimeste keelesüsteem on põhimõtteliselt vait, kui tegeletakse mõtlemisega.

See on kooskõlas ka tähelepanekutega inimestelt, kes on kaotanud võime keelt kasutada vigastuse või insuldi tõttu. Raskelt mõjutatud patsiendid võivad olla täiesti võimetud sõnu töötlema, kuid see ei sega nende võimet lahendada matemaatikaülesandeid, mängida malet või planeerida tulevikusündmusi.

Nad saavad teha kõike, mida nad said teha enne vigastust. Nad lihtsalt ei saa neid vaimseid esindusi muuta formaadiks, mis võimaldaks nendest teistega rääkida. Kui keel annaks meile tuum-representatsioonid, mida me kasutame arutlemiseks, siis keelesüsteemi hävitamine peaks viima mõtlemisprobleemideni, kuid tegelikult see ei juhtu.

Vastupidi – intellektuaalsed häired ei seostu alati keelehäiretega; inimesed, kellel on intellektuaalsed puudujäägid või neuropsühhiaatrilised häired, mis piiravad nende mõtlemis- ja arutlemisvõimet, ei pruugi tingimata kogeda probleeme põhiliste keelefunktsioonidega. Nii nagu keel ei tundu olevat vajalik mõtlemiseks, järeldavad Fedorenko ja tema kolleegid, et see ei ole ka piisav selge mõtlemise tagamiseks.

Keele optimeerimine

Lisaks väidetele, et keelt ei kasutata tõenäoliselt mõtlemiseks, arutlesid teadlased ka selle sobivuse üle suhtlemisvahendina, tuginedes lingvistilistele analüüsidele. Analüüsid kümnetes erinevates keeltes, nii räägitud kui viipekeeltes, on leidnud korduvaid omadusi, mis muudavad nende tekitamise ja mõistmise lihtsaks.

Selgub, et praktiliselt iga omaduse puhul võib leida tõendeid, et keeled on optimeeritud viisil, mis muudab teabe edastamise võimalikult tõhusaks. See ei ole uus idee, kuid see on püsima jäänud, kui lingvistid analüüsivad suuremaid korpusi, mis sisaldavad mitmekesisemaid keelekogumeid, mis on saanud võimalikuks viimastel aastatel tänu korpuste koostamisele, mis on märgistatud erinevate lingvistiliste omaduste järgi. Sellised uuringud leiavad, et keeltes kipuvad häälikud ja sõnad olema kokku pandud viisil, mis minimeerib keele tekitaja jõupingutusi, ilma et sõnum muutuks segaseks.

Näiteks kipuvad sagedamini kasutatavad sõnad olema lühikesed, samas kui sõnad, mille tähendused sõltuvad üksteisest, kipuvad lausetes asuma lähestikku. Samamoodi on keeleteadlased täheldanud omadusi, mis aitavad keeltes tähendust edasi anda hoolimata võimalikest «signaalimoonutustest», olgu need tingitud tähelepanu hajumisest või ümbritsevast mürast.

Kõik need omadused näivad viitavat sellele, et keelte vormid on optimeeritud suhtlemise hõlbustamiseks. Sellised omadused oleksid aga ebaolulised, kui keel oleks eelkõige sisemise mõtlemise vahend.

Arvestades, et keeltes on kõik need omadused, on tõenäoline, et kasutame keelt suhtlemiseks. Fedorenko ja tema kaasautorid järeldavad, et võimas teadmiste edastamise tööriistana peegeldab keel inimkonna kognitsiooni keerukust, kuid ei loo seda.

Allikas: Massachusettsi Tehnoloogiainstituut (MIT) ja Medical Xpress