Kui sellised veel tänagi elaksid, oleks ujumaminek paras surmatrikk

Kunstniku/illustraatori Gabriel Lio rekonstruktsioon Gaiasia jennyae'st, uuest Namiibiast pärit neljajalgsest, kes oli Lõuna-Gondwana märgalade tippkiskja umbes 280 miljonit aastat tagasi. Foto: Gabriel Lío

Hiljuti Namiibiast avastatud fossiil, Gaiasia jennyae, on teadlaste sõnul suur salamandrilaadne olend, kellel oli umbes 60 sentimeetri pikkune kolju ja suured kihvad. Rahvusvahelise uurimisrühma uues uuringus kirjeldatud G. jennyae elas ligikaudu 280 miljonit aastat tagasi, varase permiaja alguses, mis on 40 miljonit aastat enne dinosauruste ajastut.

See umbes 2,5 meetri pikkune olend omas tohutut, tualetipoti kujulist pead ja hirmuäratavaid, omavahel seotud hambaid. Ta varitses külmas, soises vees ja järvedes, hoides oma suud lahti, et oma võimsate lõugadega kinni püüda mis tahes saaki, kes piisavalt hooletult tema lähedalt mööda ujus. Gaiasia jennyae oli tõenäoliselt oma ökosüsteemi tippkiskja ja üks suurimaid maismaakiskjaid tol ajal.

Namiibiast leiti nelja G. jennyae isendi kivistunud skeleti fragmente. «Kui me leidsime selle tohutu isendi, mis lebas lihtsalt hiiglasliku kivistisena, oli see tõesti šokeeriv,» ütles uurimistöö juhtautor professor Claudia Marsicano Buenos Airese ülikoolist, kes osales fossiili väljakaevamisel.

Professor Claudia Marsicano Namiibiast väljakaevatud Gaiasia jennyae fosiiliga. Foto: Roger M. H. Smith

Gaiasia jennyae on nimetatud nii oma leiukoha järgi kui ka austusest Jenny Clacki vastu, kes oli tunnustatud paleontoloog, spetsialiseerunud varaste nelja jäsemega selgroogsete tetrapoodide evolutsioonile.

Tol ajal, kui G. jennyae elas, asus tänapäeva Namiibia palju enam lõuna pool, peaaegu Antarktika põhjapoolseima punkti tasemel, ja oli osa suurest lõunapoolsest superkontinendist Gondwana. Ekvaatori lähedal oli maa kuivanud ja metsastunud, kuid poolustele lähemal asusid sood, mis võisid paikneda jää- ja liustikualade kõrval.

Väljakaevamistöödel uurivad teadlased hiigelsalamander G. jennyae skeletti. Vasakult Claudia Marsicano, Subusisu Mtungata, Leandro Gaetano. Foto: Roger M. H. Smith

See avastus näitab, et vaatamata karmile kliimale kasvasid nendes külmades soodes suured kiskjad. Fossiilid näitavad suuremat sarnasust iidsemate selgroogsete loomadega, samas kui soojemates ja kuivemates piirkondades näib, et loomad hargnesid uutesse vormidesse, mis lõpuks viis imetajate, roomajate ja kahepaiksete tekkimiseni.

Chicago Fieldi muuseumi teadlase ja artikli kaasautori Jason Pardo sõnul oli kaugel lõunaosas toimuv väga erinev sellest, mis toimus ekvaatoril. «See on oluline, sest sel ajal tekkis palju loomarühmi, mille päritolu me tegelikult ei tea. Mida rohkem me uurime, seda rohkem võime leida vastuseid nende peamiste loomarühmade kohta, mis on meile olulised, nagu imetajate ja tänapäevaste roomajate esivanemad,» ütles Pardo.

Uuringu tulemused on avaldatud ajakirjas Nature.