Frank märgib, et sääreluu vigastuste korral oli hemolümfi vool vähem takistatud, mis tähendab, et bakterid võivad kehasse kiiremini siseneda. Reie vigastuste korral oli verevarustuse kiirus jalas aeglustunud.
Seetõttu võiks eeldada, et sääreluu kahjustuse korral oleks kogu jala amputatsioon kõige sobivam, kuid tegelikkuses on täheldatud vastupidist. Selgub, et sipelgad vajavad jala amputeerimiseks vähemalt 40 minutit. Katsetulemused näitasid, et sääreluu vigastuste korral, kui jalga ei eemaldatud kohe pärast nakkust, sipelgas ellu ei jäänud. Seetõttu püüavad sipelgad piirata surmava nakkuse tõenäosust.
Laurent Keller, evolutsioonibioloog Lausanne'i Ülikoolist, märgib, et kuna sipelgad ei suuda jalga piisavalt kiiresti ära lõigata, et vältida kahjulike bakterite levikut, püüavad nad vähendada surmava nakkuse tõenäosust, kulutades rohkem aega sääreluu haava puhastamisele.
Frank ütleb, et ainus meditsiinisüsteem, mis suudab konkureerida sipelgate omaga, on inimeste oma, kuna sipelgad suudavad diagnoosida haava, hinnata, kas see on nakatunud või steriilne, ja ravida seda vastavalt.
Arvestades nende käitumiste keerukust, oleks mõistlik küsida, kuidas sipelgad on võimelised selliseks täpseks hoolduseks. Keller märgib, et see kõik on tõesti kaasasündinud käitumine. Sipelgate käitumine muutub vanuse järgi, kuid õppimise kohta on vähe tõendeid.
Nüüd viib labori meeskond läbi sarnaseid katseid teistes Camponotus liikides, et näha, kui levinud see käitumine on ja kas kõik sipelgaliigid, kellel puudub spetsiaalne antimikroobne nääre, teostavad samuti amputatsiooni. Lisaks, kuna hooldust saav sipelgas lubab jäset eemaldada aeglaselt, olles samal ajal teadvusel, kutsub see esile edasisi uurimusi meie arusaamade kohta valust sipelgakogukondades.
Frank märgib, et kui vaadata videoid, kus vigastatud jala üle kaebav sipelgas lubab teisel vabatahtlikult hammustada jäseme täielikult ära ja seejärel näitab äsja tekkinud haava, et teine saaks puhastusprotsessi lõpetada – siis see tase kaasasündinud koostööst on üsna märkimisväärne.